Tänapäeva mõistes on virtuaalmaailm suur osa meie igapäevaelust. Arvata võib, et see on lihtsam viis eluga hakkama saamiseks, ja justkui ongi, aga tegelikkuses ei suuda me näha ekraanimaailma kahjulikkust. Ometi teadlased räägivad ja uurivad ning meiegi tagantjärele mõeldes saame aru, usume, et see tõesti on probleem ning tõde.
Mina ise õnneks ei ole veel nii sügavale ekraani tähtsusesse igapäevaselt langenud, aga muidugi tunnen, et mugavam oleks istuda ekraani taga ning mitte midagi teha. Iga kord, kui olen veetnud mõned tunnid ekraani taga, on mul pärast olnud paha tuju ja väsimus, kurbus, sest tunnen, et oleksin saanud selle asemel midagi palju toredamat korda saata.

Mulle meeldib väga lugeda ja tegeleda käsitööga, aga vahest on takistus olnud just virtuaalmaailm. Olen eelneval päeval plaaninud kõik toredad asjad, mida teha, aga siis tabab mind laiskus ja valin hoopiski filmide vaatamise. Pärast on kahju, et ei suutnud kiusatusest üle olla.  

Mina arvan, et idee korraldada ekraanivabu päevi on geniaalne, sest siis sa tead, et jätad arvutid, telefonid selleks päevaks kõrvale ning teed midagi sellist, mida oled üle pika aja soovinud teha.  

Kui telefoni kaudu on tore inimestega suhelda, siis päriselus on see veel tuhandeid kordi emotsionaalsem ja toredam, kui ekraani taga. Reaalsuses me näeme ja märkame, tajume tundeid rikkamalt ja suuremalt. Seega miks mitte veeta päeva koos lähedaste või sõpradega? Näiteks minule on väga meeldinud oma parima sõbraga looduses pikniku pidamine. Päeva lõpuks olen ma nii rõõmus olnud, et kõik mured oleks nagu iseenesest lahenenud.   

Võin julgelt öelda, et kõige parem ravi kurbuse ja igavuse vastu on elada reaalsuses, tajudes maailma rõõmu, naeratades sõbrale ning tehes pai oma vennale ja õele, mitte istudes virtuaalmaailmas ning vahtides tummalt ja emotsioonita ekraani.

Ronja Orav on Püha Johannese Kooli 9. klassi õpilane.