IRINA PÄRT: Kuula 28. oktoober 2020

Ma kuulen

Ma olen 

Südamekõrvad kuulavad rada, kuhu mu teekond viib.

„Ema, kas sulle meeldib rohkem jänes või hamster?” Mu poeg tahab, et ma võtaksin osa uue lemmiklooma valimisest. Mõtlen parasjagu, kuidas formuleerida järgmist lauset mu ees ekraanil olevas olulises kirjas, ja vastan talle: „Jah.” „Ema, kas sa kuuled mind?” „Muidugi!” „Ei, sa ei kuula! Sa ei kuula mind mitte kunagi!”

Mul on ilmlõpmata väga häid põhjusi, et olla hajevil: tööülesanded, majapidamine, laste õppetöö jälgimine, soov väljendada end võõrkeeles. Vastan sageli jah, kui mul on palutud valida A või B vahel. Parim viis testida, kas ma kuulan.

Sel hetkel nägin su silmi ja mõistsin, et sa ootad minult vastust ja ma ei tea, mida öelda, sest ma ei kuulanud.

Miks me ei kuula?

Kõrv on alati avatud
Ka neil välja filtreeritud hetkeil, mil mina ei ole avatud, et vastu võtta

„Meie ühiskonnas on kuulmise ja kuulamise võime kängunud, lastel ei ole enam muusikalist kuulmist,” kaebles üks muusik. Õpetajad kurdavad, et õpilased ei jaksa kuulata pikki lauseid, lektorid aga ei saa pidada loenguid slaidideta. Raadio on juba ammu televiisorile ja internetile alla jäänud. Sõnast sai võitu pilt, kuulamisest rääkimine.

Ümberringi on müra. Meie igapäevasteks kaaslasteks on poodide ja eskalaatorite surin, inimeste hääled, laste hõiked, televiisor, taustmuusika, kodus mängima pandud raadio. Belgia insener Stéphane Pigeon tegi nalja ja leiutas pandeemia ajaks kontorimüra generaatori, nägemata ette, et see köidab sadu tuhandeid inimesi, kes ei suuda kodus töötada kontorielu suminata.

Meid ümbritseb ka sotsiaalmeedia müra, kus võisteldakse meie tähelepanu pärast. Elustiil on kiire, me tahame olla edukad, tunnustatud. Selleks on vaja olla kursis uudistega, muutustega maailmas ning sõprade ja kolleegide elus. Sotsiaalmeedia nõuab lakkamatult tähelepanu, sest alati – 24 tundi ööpäevas – juhtub midagi väga tähtsat, ilusat või inetut, ennekuulmatut või fantastilist, millele tuleb reageerida.

Et keegi kuulaks meid, on vaja karjuda. Kes karjub kõvemini, on edukam. Meie ühiskonna ideaaliks on ekstravert, isiksusetüüp, kes pigem räägib, kui kuulab, ja kes teeb seda väga valjusti. USA kirjaniku Susan Caini meelest toetuvad nüüdisaegsed äri- ja poliitikamudelid ning arusaamad edust ja heast haridusest just sellisele hoiakule. Õpetajad peavad rohkem lugu õpilastest, kes tõstavad kätt ja vastavad esimesena, arglikke peetakse rumalamateks. Kuna ühiskond soosib ekstravertset ideaali, siis vaikseid introverte ei väärtustata ega toetata.

Me võtame omaks ühiskonnas valitseva ekstravertsuse ideaali ning tõstame endistviisi kätt, et meid kuuldaks ja tähele pandaks. Kuulateski ootame sageli pausi vaid selleks, et öelda midagi endale tähtsat, mis ei haaku üldse eelöelduga. Me lihtsalt ütleme oma teksti.

Kuna meid on õpetatud pidama rääkimist kuulamisest paremaks, siis ei ole meil aeglaseks kuulamiseks aega. Tuleb kiiresti otsustada, kuidas reageerida. Enne kui teine lõpetadagi jõuab, püüame arvata, mida ta tahab öelda. Me oletame, et teame – et mõtlesime selle välja juba enne ärakuulamist.

Me ei kuula, sest kardame. Kuulamine esitab nõudmisi ja me kardame oma aja ja emotsionaalsete ressursside pärast. Me kardame, et kuulamine nõuab meilt midagi sellist, mida me ei ole valmis andma.

Süvakuulamine

Ometi on hädasti vaja, et hakkaksime eelistama kuulamist rääkimisele. Kes kuulavad, langetavad paremaid otsuseid nii äris kui ka poliitikas, nii pere- kui ka hariduselus.

Kuidas saada paremaks kuulajaks? Hakkasin pöörama tähelepanu inimestele, kes on head kuulajad. Neile, kes suudavad eristada ühte musta nooti kogu suure orkestri mängus, kes kuulavad nii sõpru kui ka võõraid, just nagu oleks neil aega terve maailm.

Ma kuulen

Ma olen

Ma võtan vastu selle, mis on

Kuulates

Vaidlemata

Terve keha kõlab

Kuulamine on minu olemise kude

Kõikide aistivate olendite kude, ilma eranditeta

Puutudes esimest korda kokku väljendiga „süvakuulamine” (ingl deep listening), tundsin, et olen tabanud kullasoont. Selle mõiste tõi kasutusele Pauline Oliveros, edukas, ent vastuoluline Ameerika helilooja. 1988. aastal laskus ta koos kahe muusikuga Washingtoni lähistel asuvasse 4 meetri sügavusse varuveemahutisse, mis oli rajatud 20. sajandi alguses, ent hiljem tühjaks tehtud. Paik oli kuulus ainulaadse akustika poolest: kui katedraalides vaibub kaja 8 sekundiga, siis seal kestis see 45 sekundit. Mahutis salvestati album „Deep Listening”, mille tegemine oli kolmele muusikule tõsine katsumus.

Kuulata sügavalt tähendab tegelikult kuulata intensiivselt, kogu kehaga, pannes tähele kõiki hääli nii enda sees kui ka väljas. „Selline intensiivne kuulamine hõlmab nii argihelide, loodushäälte ja oma mõtete kui ka muusikaliste helide kuulmist,” kirjutab Oliveros. Kuulamine erineb kuulmisest. Kuulmine on füüsikaline protsess, kuulamisega kaasnevad aga tähelepanu ja kuuldu tõlgendamine.

Sügav, intensiivne, kogu kehaga kuulamine võib viia transformeeriva kogemuseni. 1993. aastal kirjutas Oliveros luuletuse-manifesti „Vihmauss, kes ka laulab”. Selles luuletuses on kuulamine elu lähtepunkt, universumi põhijõud, mis jätkub isegi füüsilises surmas. Ka siinsed luulekatked on pärit sellest manifestist.

Teine saab nähtavaks

Minu kehalise elu rütmid

kodeeritud emaüsa teatrisse

mida kuulasin algusest peale

Ema sees on soe ja niiske. See on kaitstud paik. Laps elab oma kookonis, lootevees, ei näe, aga kuuleb. Ta kuuleb ema südamelööke, vere voolamist soontes, seda, kuidas kopsud pumpavad õhku, väljast kostvaid summutatud hääli ja helisid.

Vaikuses olen sügavaim mõte

enne nelja-aastaseks saamist Einstein ei rääkinud

me teame, et ta kuulas

Mida ta kuulis?

 

Mind üllatas, kui paljud inimesed on avastanud, et nende ameti tuum on kuulamine: muusikud, ajakirjanikud, lepitajad, nõustajad, näitlejad, preestrid.

Ajakirjanik Ronnie Polaneczky läks kunagi parki, kaasas kaks tooli ja silt kirjaga „Tule räägi minuga, ma kuulan”. Ta on öelnud, et alles pärast seda kogemust sai ta esimest korda aru, mida kuulamine tähendab. Impronäitleja Scott Pierce arvab, et kuulamine on teisele inimesele häälestumine sellisel määral, et oma kontroll kaob ja mängitakse lihtsalt kaasa. Tuleb vaid aktsepteerida teiste loodud reaalsusi.

Antropoloogile ja läbirääkimiste eksperdile William Uryle oli kuulamine tema põhitööriist keerulistes situatsioonides. Ta on kuulanud diktaatoreid ja sõjaõhutajaid, kuni nood nõusse jäävad ja neil õnnestub kokkulepeteni jõuda. Tema sõnul tuleb kuulata hukka mõistmata, avatud meele ja empaatiaga.

 

Anda ruumi teisele

 

Kuulata tähendab võtta endasse. Kuidas saab aga võtta endasse, kui ollakse juba täidetud? Täidetud omaenese mõtete ja ideede ja sõnadega, mida soovitakse öelda. Et tõeliselt kuulata, tuleb end tühjaks teha.

Üks kristliku traditsiooni keskseid mõisteid on kenosis, mis tähendab enese tühjendamist või kahandamist. Alandlikkust, kuulekust, tasadust. Voorusi, mis saavad kasvada seal, kus ego kahaneb. Kes on end tühjaks teinud, sel on alati aega kuulata.

Iidsetel aegadel usuti, et südamel on kõrvad. Jumala vastus meie palvele on äratuntav sellest, et ta jagab me südames armastust ja seda mitte üksnes sõprade, vaid ka vaenlaste vastu (ja vaenlasi mõistetakse siin üsna avaralt). Kui me sellist armastust ei tunne, siis ei tohiks me seda häält usaldada.

Mida sel juhul siis arvata oma sisehääle kuulamisest? Kas peaksime juhinduma Steve Jobsi üleskutsest – tema ütles: „Ärge laske teiste arvamuste müral summutada oma sisehäält!” – või printsess Diana sõnadest: „Järgige üksnes oma südame häält”? Selles nõuandes on oma oht.

Meie mina on fragmenteerunud ning sageli ei mõista me oma emotsioone või reaktsioone. Kuidas on meil niiviisi võimalik kuulda oma autentse mina häält? Mulle näib, et oma „sisehääle järgimise” all peetakse sageli silmas eri asju. See võib tähistada individualismi ja autonoomiat. Et järgneda naisena oma isiklikule kutsumusele, pean end sageli eraldama ema ja abikaasa suhterollidest.

Mulle tundub, et sisehäält tuleks mõista kui võimet peatuda ja enda sees toimuvat kuulatada. Seda tuleks teadlikult praktiseerida. Iseenda mõistmine ja oma reaktsioonide ja emotsioonidega toimetulek on eeldus valmisolekuks kuulata teisi. Vaja on vaikust, pausi.

Avanemine uuele

Ma kuulen, kui mul on meeles.

Ma kuulen rohkem siis, kui mul on meeles meenutada.

Mulle meenus mäletada ja ma püüdsin õppida sügavat kuulamist. Olin kontserdil ja loobusin mõtlemast sellele, mis oli kirjas kavas ja mis oli seljas blondil viiuldajal, kellegi häirivale köhale ja sellele, mida see muusika tähendab. Ma andsin end lihtsalt helide valda. Lasin kõla enda sisse: läbi kõrvade teadvusse ja kehasse. Lakkasin mõtlemast. Lihtsalt kuulasin. Kogesin selles protsessis midagi uut. Tundsin, kuidas muusika täitis iga mu keharaku täiesti füüsiliselt ja minust sai muusika, mu keha resoneeris kaasa.

Ühel teisel korral olin koos sõpradega, üks neist rääkis palju ja kiiresti. Nagu tavaliselt. Ta rääkis lõputult lugusid, mis mind ei huvitanud. Nagu tavaliselt. Mulle meenus pidada meeles. Kuulata. Ja ma kuulsin teda rääkimas justkui esimest korda. Ma ei kuulnud pelgalt lugusid, vaid nägin teda kui inimest – nii nagu tema ennast näeb. Tema võitlusi, püüdlusi, kaotusi ja midagi hoomamatut, mida võiks isegi nimetada hingeks. Kui huvitav! Ma ei olnud teda kunagi varem sel moel tundnud.

Neid kahte juhtumit võiks ehk nimetada teadvelolevaks kuulamiseks, aga see ei olnud seda. Teadvelolek tähistab mentaalset kontrolli, tähelepanu püsimist fookusel. Mina aga üritasin kuulata nii, et hoidusin interpreteerimast ja analüüsimast ning lasin lihtsalt teisel inimesel/muusikal minuni jõuda. Avasin end ja muutusin haavatavaks, kontroll ei olnud enam minu käes. Ja nõnda sain ehk osa sellest, mida kutsutakse transtsendentsiks.

 

Kuulamise õppimine

 

Kõrvarakud on tundlikumad kui seksuaalorganid

Algnauding iseenda kõlast ja teise kõlast

 

Miks on vaja kuulata tõeliselt, sügavalt? Sest see avardab meie teadlikkust kõlamaastikust. See on raviv ja rahustav ning ärgitab meid suhestuma keskkonna ja iseendaga. Kuulamine on nauditav ja laseb meil kogeda transtsendentsi.

Kuulamine erineb kuulmisest. Kuulmine on füüsikaline. Kuulamine on aga kõrvaga vastu võetud ja ajju edasi antud signaalide töötlemine. Ent kas me ikka kuulame ajuga?

Kuulamine ei ole lihtne ja loomulik. On vaja õppida ja harjutada. Me peame õpetama lapsi kuulama niisamuti, nagu me õpetame neid lugema ja kirjutama. Kuulamine ärgitab rohkem teadvustama, mõistma, paremini tähele panema ja fookustama. Muusikutele on loodud süvakuulamise programme, kooliõpilastele aga mitte. Peame mõtlema, kuidas kaasata kuulamist näiteks loodusõpetuse tundidesse: matkates saab kuulata linnulaulu, lainete rüminat, tuule müha, saab salvestada helisid ja neist kirjutada. Ajaloos võib rääkida ajaloolistest kõlamaastikest: missugused võisid olla keskaegse linna helid turupäeval? Mis peamine – nii lapsed kui ka õpetajad peaksid harjutama üksteise kuulamist. Võib-olla õpetajad isegi rohkem kui õpilased. On vaja õppida kuulama ilma hukkamõistuta, alandlikult positsioonilt.

Kuulamist harjutades olen avastanud end uuel moel, näinud oma tugevusi ja nõrkusi. Olen õppinud lõdvestuma, kontsentreeruma ja sügavalt hingama. Suunama fookust südamele. Hoidma vaos soovi vastanduda ja katkestada. Lasen teise inimese hääle endasse ilma vastupanuta, luban muusikal voolata sisse, võnkuda kehas. Olen ümbritsevatest helidest teadlik, registreerin need, mõtlen oma reaktsioonidele, lasen negatiivsetel mõtetel minna.

Teen omaenese mina-piirid lahti, et teist aktsepteerida. See ei ole kaotus, vaid võit. Pühakirjast leiab mõtte: kes kaotab oma hinge, leiab selle. Kes on juba täis, ei saa rohkem vastu võtta, kes on suletud, sellesse ei saa arm siseneda. Kõrv on alati lahti, tal ei ole lauge. Ratsionaalse olendina kipun kõrvadega kuuldud informatsiooni töötlema ning otsustan, kas seda aktsepteerida või mitte. Sel juhul ei tunneta aga transtsendentsi. Kui me aga avame end kuulama, kogu südame ja iga nahapooriga, siis muutub võimalikuks ka tundmatu ja üllatav.

 

Ma kuulen

Ma olen