Konverentsid

Konverents 2020 Metropoliit Kallistos (Ware)
kodanikunimega Timothy Richard Ware, sündis ja sirgus Inglismaal Somersetis Bathis anglikaani perekonnas ning pöördus 24-aastaselt õigeusku. Munk sai temast Kreekas Patmose püha Johannes Jumalasõnaõpetaja kloostris. 1966. aastal pühitseti ta oikumeenilise patriarhaadi all preestriks ja mungaks ning talle anti nimi Kallistos. Samal aastal sai temast Oxfordi ülikooli ida-õigeusu õpingute lektor. Sellel ametikohal teenis ta 35 aastat kuni pensionileminekuni. 1982. aastal pühitseti ta piiskopiseisusesse ja edutati 2007. aastal metropoliidiseisusesse. Pärast pensionileminekut 2007. aastal on Ware õigeusu kristluse teemal endist viisi kirjutisi avaldanud ja ettekandeid pidanud. Arvukate kirjutiste ja menukate ettekannete kaudu on ta tuntud üle kogu maailma. Ta on kirjutanud või toimetanud üle kümne raamatu, palju artikleid mitut laadi väljaannetesse, peatükke mitmesuguseid teemasid käsitlevatesse raamatutesse ning kirjutanud saatesõnu ja sissejuhatusi veel hulgale raamatutele. Vahest kõige paremini tuntakse teda raamatu „Õigeusu Kirik“ järgi, mis ilmus 1963. aastal, kui ta oli veel ilmik, ja mida on hiljem mitu korda täiendatul kujul välja antud.  
Ülempreester Ivan Moody 

on 1964. aastal Londonis sündinud helilooja ja muusikateadlane. Ta õppis heliloomingut Londoni ülikoolis, Yorki ülikoolis ja eraviisil John Taveneri käe all. Samuti õppis ta Soomes Joensuu ülikoolis õigeusu teoloogiat. Moody on tegev dirigendina ja on juhatanud paljusid rahvusvahelisi muusikalisi koosseise. Ta on õigeusu Kiriku liige ning tema helitöödes on näha ida kirikulaulu ja õigeusu Kiriku mõjusid. Tema teost „Canticum Canticorum I“, mille ta kirjutas meesvokaalansamblile Hilliard Ensemble ja mis kanti esimest korda ette 1987. aastal, on saatnud tohutu edu ja see on seni tema enim esitatud teos. Alates 1990. aastast on ta elanud Portugalis Lissaboni ligidal, kus ta oli 1998. aastani Lissaboni kunsti- ja tehnikaülikooli heliloomingu professor.   
Ettekanne „Kaanon, traditsioon ja loovus“

Aleksander Filonenko, PhD
on filosoof ja teoloog. Ta sündis 1968. aastal Kislovodskis, lõpetas 1993. aastal Harkivi riikliku ülikooli füüsika ja tehnika instituudi ning kaitses 1996. aastal doktorikraadi filosoofias. Ta on Harkivi riikliku ülikooli filosoofiateaduskonna kultuuriteooria ja filosoofia osakonna vanemlektor. Ta on olnud külalislektor Moskva teoloogilises piibliinstituudis ning Moskvas, Kiievis ja Minskis toimunud teoloogia suvekoolides. 2004. aastal oli ta Cambridge’i ülikooli usuteaduskonna külalisteadur. Ta on kirjutanud arvukalt artikleid, mis vaatlevad haavatavust ja osadust teoloogia perspektiivis. Ta on korraldanud Suroži metropoliit Antonile ja Pariisi pühale Maarjale (Maria Skobotsovale) pühendatud rahvusvahelisi näitusi, tutvustades nende pärandit rahvusvaheliselt.
Ettekanne (vene keeles) „Loovus ja isadus: vooruspedagoogika taasavastamine“


Prof Davor Džalto
on kunstnik, kunstifilosoof ja teoloog. Ta on Stockholmi teoloogiakooli religiooni ja kunsti valdkonna professor ning kultuuri ja kristluse uuringute instituudi president. Tema sulest pärineb raamat „The Human Work of Art: A Theological Appraisal of Creativity and the Death of the Artist“.  Ettekanne (inglise keeles) „Loovus väljaspool kunsti“





John Mark Reynolds, PhD

on Ameerika Ühendriikides Houstonis asuva püha Konstantinuse kooli president. Ta on New Yorgi King’s College’i vanemteadur ja mittetulundusorganisatsiooni Discovery Institute teadus- ja kultuurikeskuse teadur. Ta on Biola ülikooli suurepärase raamatukeskse õppekava Torrey Honors Institute asutaja ja juhataja. Ta on kirjutanud mitu raamatut, sealhulgas „When Athens Met Jerusalem: an Introduction to Classical and Christian Thought“, ja on kogumiku „The Great Books Reader“ toimetaja. Ta avaldab sageli arvamust ja peab ettekandeid mitmesugustel, teiste seas antiikfilosoofia, klassikalise hariduse, koduõppe, poliitika, usu ja vooruse teemadel. Ta on koos oma vanemate, venna, naise ja lastega Texases Katys asuva püha Pauluse õigeusu kiriku koguduse liige. Ettekanne (inglise keeles), „Kutse imestama: õigeusk kui dialektika alus“
  Ülempreester Dionissi Šlenov
lõpetas 1994. aastal Moskva vaimuliku seminari ja 1998. aastal sai temast munkpreester. 1998. aastal kaitses ta teoloogias doktorikraadi väitekirjaga püha Nikitas Stethatuse kohta. Alates 1998. aastast on ta Moskva vaimuliku akadeemia lektor, õpetades kreeka ja ladina keelt ja Bütsantsi kultuuri, ning juhatab akadeemia kreeka ja ladina õppetooli. 2006. aastal anti talle iguumeni tiitel.
Ettekanne (vene keeles) 

Techne kui ilmalik ja vaimulik mõiste kreeka kristlikus kirjanduses“


Nikola Madzirov
luuletaja, esseist, tõlkija, sündis 1973. aastal Makedoonia vabariigis Strumicas Balkani sõja põgenike peres. Kui ta oli 18-aastane, kutsus Jugoslaavia lagunemine tema enesetajus esile muutuse ja ta leidis end kirjanikuna riigis, mis oli tajutav uudsena, aga mida toitis samas sügavale ulatuv ajalooline pärimus. Tema luuletusi on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde: inglise, vene, saksa, hispaania, eesti keelde ja teistesse keeltesse. Raamatu „Relocated Stone“ eest pälvis ta Ida-Euroopa Hubert Burda luuleauhinna ja Struga luuleõhtutel vendade Miladinovite auhinna. Ameerika džässhelilooja Oliver Lake on kirjutanud Madzirovi luuletuste põhjal muusikat. Mark Strand on öelnud: „Madzirovi luulega kokkupuutumine on nagu kujutlusvõime päikesesüsteemis uue planeedi avastamine.“

Prof Renos K. Papadopoulos
on analüütilise psühholoogia professor Psühhoanalüütiliste Uuringute Keskuses, Trauma, Varjupaiga ja Pagulaste Keskuse direktor Essexi Ülikooli juures Inglismaal. Ta tegutseb ka kliinilise psühholoogi ja perepsühhoterapeudina Tavistocki Kliinikus Londonis. Dr Papadopoulos on olnud konsultandiks ÜROs ja muudes organisatsioonides, on töötanud pagulaste ja teiste poliitilise vägivalla, piinamise ja katastroofi ohvritega mitmetes riikides. Eelmisel aastal sai ta Euroopa Perekonnateraapia Assotsiatsiooni preemia silmapaistva panuse eest perekonnateraapiasse. Ta peab loenguid ja viib läbi koolitusi kogu maailmas, tema kirjutised on ilmunud 15 keeles. Viimasel ajal on ta uurinud seoseid õigeusu vaimsuse ja psühholoogiadiskursuse vahel, ta määrati Antiookia Õigeusu Uuringute Kõrgkooli (Antiochian House of Studies) professoriks. Professor Papadopoulos on aastaid käinud meie õpetajatele ja lapsevanematele loenguid pidamas ning esinenud varasematel PJK konverentsidel.

Iguumen Hrisanf (Lipilin)

elab 1991. aastast Petseri Jumalaema Uinumise kloostris, mungaks ja preestriks pühitseti ta 1993. aastal. Ta oli palju aastaid staarets Joann Krestjankini õpilane. 2000. aastast tänaseni tegeleb ta katehheesiga ning õpetab kohalikes ja riiklikes õppeasutustes vaimsuse ja moraaliga seonduvat. 2016. aastast korraldab ta Petseri kloostris iga-aastast teoloogilis-pedagoogilist konverentsi. Isa Hrisanf on esinenud ka varasematel PJK konverentsidel ning viinud läbi koolituse õpetajatega. Ettekanne „Läbielamus kui askeetlik ülesanne“

Isa Aleksei Uminski
on Moskva Püha Kolmainu kiriku eestseisja, Püha Vladimiri kooli vaimulik juhendaja. Ta on lõpetanud ülikooli germaani-romaani filoloogia eriaalal ning töötas enne vaimulikuks saamist prantsuse keele õpetajana. Isa Aleksei on kirjutanud raamatuid kasvatusest, lastest kirikus, perekonna vaimulikust elust, juhib saadet „Õigeusu entsüklopeedia“, on paljude pravoslavie.ru, pravmir.ru jt portaalide artiklite autor. Hiljuti ilmus kirjastuselt Nikeia isa Aleksei uus raamat „Teismeline kodus ja kirikus: usaldamatuse tsooni ületamine“. Ettekanne „Vaba isiksuse kasvatamine“

Mare Pork,
prof. emer., on Tallinna Ülikooli õppejõud, tunnustatud konsultant, nõustaja ja koolitaja. Mare Pork ütleb: „Sügavad hoidvad suhted, pikaajalised kiindumused, aga ka lahkus inimeste suhtes üldse on üle-elusuurused väärtused. Lähedussuhetes kogetakse kõige vägevamaid õnnetundeid, eluga rahulolu, kirge ja meelerahu, aga ka kõige õnnetumaid, vihasemaid, meeleheitlikumaid ja keerulisemaid tundeid. Inimese arengu jaoks on lähedussuhte kriisi lahendamine tihti eluga toimetuleku kaaluga.“
Prof Boris Bratus
on psühholoogiadoktor, professor, Venemaa Loodusteaduste Akadeemia tegevliige ja Venemaa Haridusakadeemia korrespondentliige. Alates 1968. aastast töötab ta Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonnas; ühtlasi on ta Venemaa Õigeusu Ülikooli psühholoogia õppetooli juhataja. Ta tegeleb üldpsühholoogia küsimustega, eelkõige tähendusloome, isiksuse moraalse arengu, tähenduste tekkimise funktsioonide, enesehinnangu struktuurianalüüsi, ambitsioonide taseme dünaamika ning inimtegevuse reaalsete ja ideaalsete eesmärkide omavaheliste seoste eripäradega. Tänu Boris Bratusele on Venemaa psühholoogias arenemas uus suund – kristlik psühholoogia, mille esimese õppematerjali on ta ise koostanud. Tema toimetamisel on ilmumas seitsmeköiteline üldpsühholoogia õpik kõrgkoolidele. Ettekanne „Hinge loovusest psühholoogias“

Natalja Inina
on psühholoog ja psühhoterapeut. Ta sündis Moskvas ja lõpetas 1994. aastal Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Ülikooli. 2005. aastal lõpetas ta kiitusega Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonna, kus ta spetsialiseerus isiksusepsühholoogiale. Inina töötab Moskva Riikliku Ülikooli ja Venemaa Õigeusu Ülikooli psühholoogiateaduskondades. Inina on kirjutanud raamatumüügi edetabelitesse jõudnud teose „Lapsepõlv kui eksam“ ning juhib samanimelist psühholoogia õpituba. Samuti on ta välja arendanud meetodi tööks „sisemise lapsega“ ehk täiskasvanuks saamise psühhoteraapia.

Liivika Simmul
on Püha Johannese Kooli üks asutajatest. Täna on ta 7. poisteklassi õpetaja ja koolijuht. Enne seda on Liivika Simmul töötanud õpetajana Hugo Treffneri gümnaasiumis, aidanud käivitada Rocca al Mare kooli, Veskimöldre lasteaia ja Vodja Individuaalõppekeskuse, olnud Rocca al Mare koolis õppetooli juhataja ja klassiõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Liivika Simmul on õppinud pedagoogikat, psühholoogiat ja teoloogiat. Õpetajastaaži on tal kogunenud 30 aastat.
Ettekanne "Kool kui looming"

Natalia Munatajeva
Londoni ülikoolis ja Ida ja Aafrika uuringute instituudis (SOAS) õppinud Natalia Munatajeva (Belentšuk) sündis Eestis Tallinnas mitmekultuurilise taustaga perekonnas. Ajendatuna huvist sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia vastu (fookusega Aasial) kaitses Natalia bakalaureuse- ja esimest magistrikraadi Tiibeti ja Mongoolia uuringute alal Peterburi riikliku ülikooli Aasia ja Aafrika uuringute osakonnas. Pärast mõneaastast tööd Kasahstani teaduste akadeemias, kus ta uuris Kesk-Aasia ja Tiibeti ajaloolisi sidemeid, naasis ta iseseisvasse Eestisse. Eestis elatud aastate vahele mahtus veel neli aastat diplomaaditööd Malaisias. Loovus kui üks tema põhiline teaduslik huvi viis Natalia Šotimaale Aberdeeni ülikooli, kus ta sai magistrikraadi (MRes) antropoloogias, ning seejärel Londoni ülikooli Ida ja Aafrika uuringute instituuti (SOAS). Viimasel kahel aastal on Natalia osalenud Šotimaal tegutseva püha Johannes Kuldsuu uurimisrühma töös. Töötuba „Loovus või loovused? G. Florovski ja N. Berdjajevi  vaated ja nende tänapäevase ilmaliku tõlgenduse probleeme“ (inglise keeles).
Eesti keeles