Ei oskagi öelda, mida see ekraanivaba päev tegelikult tähendab – on see üks päev hambad ristis kujutleda endid ekraanivabade inimestena või on see tõesti üks päev puhkust, lõdvestumist nii kehale kui vaimule. On see hädavajalik ja tänuväärne paus või puru silma puhumine iseendale. Ilmselt nii üht kui teist.

Saan iseenda nutindusest ja vabadusest üsna muretult rääkida – olen feissbuugita, sotsiaalmeediat ei tarbi, raamatud on paberist, ajalehed on küll nii siin kui seal, uudiseid vaatan telekast, telefon heliseb, äratab, pakub kaarditeenust ja veel nipet-näpet. Kujutan ette, et mülkasse vajumisest on mind muuhulgas hoidnud ka õudustäratavad pildid telefonidesse uppunud lapsevanematest ja (nende) lastest. Kui suitsetamise vastu võideldakse muuhulgas ka eemaletõukavate fotodega, siis neti- või nutisõltuvus pakub kahjuks samalaadseid mälupilte. Ja neid mõtlemapanevaid „installatsioone“ hangunud lastest näeme paraku iga päev ja igal pool. Aga see selleks.  

Üldisele ekraanivabadusele ja ekraanivabale päevale vaatan ma mõnevõrra kahetiselt. On mainimatagi selge, et eelkõige lootusetutele on see päev vajalik. Olgu need siis lapsed või lapsevanemad. Aga just lastele tuleb näidata, kasvõi jõuga, alternatiivseid eluviise. Kuid minu kõhklus on kampaanialikkuses. Kas on võimalik, et me tegeleme pisut nagu illusioonide loomisega!? Kas üks päev ja null doosi ei pruugi anda hoopis vastupidist efekti?! Olin täna tubli laps, aga homme kütan sajaga…

Kes lapsevanematest ei teaks, kui väsitav on tegeleda lapse ekraaniaja kontrolli all hoidmisega igapäevaselt. Kuigi ma ei sea kahtluse alla mitte mingil kujul ega moel ühe täiesti vaba päeva vajalikkust, olen ma ikkagi veel seda meelt, et vabadusvõitlusega tuleks tegeleda pidevalt, igapäevaselt, ennastsalgavalt, kui vaja, siis ka näiliselt armutult. Aga just selline, esmalt äärmiselt ebatänuväärsena paistev tegevus, näitab ju hoopis hoolivust. Loodame, et lapsed-noored kunagi, loodetavasti ruttu, sellest ka ise aru saavad. Seniks naudin teatud hetkedel täiel rinnal mõningast ebapopulaarsust eelkõige oma kümneaastase lapse silmis.

Kuid näen, et jäigad piirangud kõige salakavalamate ekraanide puhul on lapsele abiks ja tema enda teadmata on ta tegelikult sellise „vabaduse piiramise“ üle rõõmuski. Saab nagu vaevast lahti. Ei tea, võib-olla on see hoopis illusioon. Aga selle täitsa null-päeva proovin ikkagi ära. Ka enda pärast. Ka väiksest antropoloogilisest huvist.  

Rait Avestik
Püha Johannese Kooli kirjanduse õpetaja, teatriloolane