Ühel suvehommikul heitsin pilgu Facebooki sündmustele ja nägin, et nädalavahetusel on tulemas viikingiturg. Mulle meenus, et olin oma vanema poja arvutiekraanil näinud just nimelt viikingilaadseid tegelasi mõõkadega vehkimas ning otsustasin, et see üritus pakub talle kindlasti huvi: vibulasketurniir, sõit viikingilaeval. „Suurepärane idee, peabki nad kuidagi virtuaalreaalsusest välja tirima,“ kiitis ka mu sõbranna takka.

Pakkisime asjad, ostsime praamipileti, sõitsime maha 100 kilomeetrit. Ilusate ja musklis sõdalaste asemel tervitasid meid vaid rekonstruktsioonid. Käputäis kangast telke, rebasesabad, lõkke peal malmkatlas toit, mida meile keegi maitsta ei pakkunud... Noorem poeg lasi vibust, õppis vahet tegema ratsaväe- ja jalaväevibu vahel (just nimelt, viikingitel oli ka jalavägi) ning nooleotsal, mis läbistab rõngassärgi ja lameda nooleotsa vahel. Laevaga sõitmast poisid keeldusid ja nii meie tutvus viikingite mittereaalse virtuaalsusega nii lõppeski. Tutvus saarega jäi põgusaks, läbi autoakna, tagasiteel jõudsime kenakesti tülligi minna. Kodus võitles Eivor Wolf-Kissed hiiglasliku karuga, vallutas Essexi kindlusi. Virtuaalsed viikingid olid tõelised, osavad, mehised, nupulevajutusega saatsid nad korda kangelastegusid.

Assassin Creedi kangelased on kartmatud ja osavad, ja lisaks sellele on nende maailm veel ka uskumatult ilus. Millised rekonstruktsioonid saaksid võistelda mängu võlumaailmaga? 

Olen püüdnud mõista virtuaalse ja pärismaailma vahekorda ja leidsin vastuse Jaron Lanierilt.

Virtuaalreaalsuse ehk VRi isa Jaron Lanier kirjeldab end intensiivse unistajana. Teda valdas aukartus, kui ta nägi New Mexico Montessori koolis õppides kunstialbumis esimest korda Boschi maali „Maiste naudingute aed”.

„Mõned Boschi tegelased vaatavad lõuendilt välja. Kuidas oleks olla üks neist? Kui vaatasin sellest aknast välja, siis vaatasin maali seest meie justkui normaalset maailma. See pole kerge ülesanne. See võttis mul tunde ja ajas õpetajaid vihale.“ Teda üllatas, et keegi teine nii ei tundnud, et teised lapsed lihtsalt jätkasid oma tavalise eluga, vaatamata maailmale pildi sees.

Lanieri sõnul on virtuaalne reaalsus ja füüsiline reaalsus omavahel seotud, aga ei konkureeri teineteisega. „Läbi VRi õpime tajuma, mis õieti muudab füüsilise reaalsuse reaalseks.“ VR ei ole reaalsuse asendus, vaid „jämedakoelisem, simuleeritud reaalsus, mis soodustab füüsilise reaalsuse sügavuse hindamist võrdluse teel. Kui VR tulevikus edasi areneb, saab inimtaju sellest toitu ja õpib leidma üha suuremat sügavust füüsilisest reaalsusest.“

Lanier oli unistav, vastuvõtlik laps ja programmeerimisgeenius, kes isegi unenägusid koodis nägi („pärast seda, kui oled kogu päeva progenud, näed ka und koodis; mõtled maailmast kui koodist“), aga tal oli ka omapärane puudus – ta ei tundnud inimesi nägupidi ära ja see vihastas tema tüdruksõpru. VR pidi olema sissepääs unenäolistesse maailmadesse, maiste naudingute aeda, kohta, mis tundub reaalsemana kui päriselu ise.

Aga kas Lanieri unistus täitus? Tasub ehk märkida, et IT-valdkonna ühest teerajajast on tänaseks saanud valjuhäälne sotsiaalmeedia kriitik. Lanier kirjutas raamatu „Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod“ (e.k. ilmus 2018 a.). Põhimõtteliselt usub ta, et sotsiaalmeedia soosib meie igandlikku „sisalikuaju“, mis reguleerib võitlust, põgenemist, toitumist, hirmu, tardumist, abielurikkumist ning võimendab meie negatiivseid emotsioone enam kui positiivseid.

Alustasin oma lugu kirjeldusega sellest, kuidas püüdsin virtuaalsele reaalsusele rekonstrueeritud alternatiivi pakkuda. On mitmeid põhjusi, miks see mul ei õnnestunud. Mäng pole viikingimaailma autentne kujutis, aga rekonstrueeritud minevik pole seda samuti. Kui last või vanemat köidab virtuaalmaailma ja mängude maailm, siis pole see iseenesest halb. Küsimus on tasakaalus. Meie täiskasvanutena peame leidma viise, kuidas vestelda lastega digimaailma rollist meie elus, selle positiivsetest ja negatiivsetest mõjudest. Aga selleks, et seda vestlust pidada, peame kõigepealt lapse tähelepanu püüdma. Nad peaksid olema valmis meid kuulama ja meiega rääkima. See aga juhtu, kui ütleme neile, et neile nii olulises virtuaalmaailmas on nii palju valet ja mittetõelist (seda nad arvatavasti teavad niikuinii), kahjulikku ja ähvardavat. Minevikus mõtlesid täiskasvanud välja palju hirmutavaid lugusid asjade kohta, mida lapsed nautisid ja see lõppes haleda läbikukkumisega. Meie täiskasvanutena peame toime tulema maailmaga, kus lapsed vaatavad ja jäljendavad TikToki videoid, mängivad Minecrafti ja Assassin Creedi, suhtlevad oma sõpradega sotsiaalmeedia vahendusel. Vahest peaksime nendega maha istuma ja neid videoid vaatama, püüdma mõista nende mänge ja rääkida neile sellest, mida me ise Youtube’is huvitavat leiame. Just sel põhjusel istusin pärast meie edutut käiku viikingimaailma oma pojaga maha ja vestlesin temaga sellistest tegelastest nagu Eivor Wolf-Kissed, Sigurn Styrbjornson, Halfdan Ragnarsson.