Kui saime teada Püha Johannese Kooli poolt algatatud ekraanivaba päevast, küsis mu abikaasa: “Huvitav, mida see meie jaoks tähendaks?”. Ja vastas ise mõne hetke pärast: “Ilmselt väga palju tööd järgmisel päeval...”.  Veel 15 aastat tagasi oleks olnud võimatu, et üks ekraanivaba päev midagi niisugust põhjustada võinuks.

Ühelt poolt võimaldavad nutiseadmed meil ära teha hulga tööd palju kiiremini, kui varem. Selle asemel aga, et kiiresti tehtud töö arvelt rohkem vaba aega võita, on tõusnud hoopis ootused töömahu suhtes. Oleme märkamatult harjunud saama kiireid tulemusi, olema pidevas kaugsuhtluses. See ei olegi tingimata halb, kui mõelda kasvõi sellele, et minu ema suhtles klassijuhatajaga kaks korda aastas lastevanemate koosolekul (kui sedagi) ning muusikakoolis pole ta vist üldse kunagi ise kohal käinud. Ja kui nutitelefon on kogu aeg taskus, siis loomulikult kasutan võimalust teha mistahes otsingut viibides ükskõik kus, vastata bussiga koju sõites mõnele lühemale e-kirjale, kontrollida hommikul ilmateadet, et otsustada, kas laps peaks kummikute või tossudega välja minema. Selle kiiruse juures oleme õhtuks nii väsinud ja nii killustunud, et süvenemisvõimet jagub vaid selleks, et vajuda taas ekraani ette ja mõnda filmi vaadata (juhul kui öö imekombel veel käes ei ole).

Selleks, et leida tänapäeval 100% ekraanivaba päeva, peame sõitma ilmselt linnast välja, sest ekraanid ümbritsevad meid kõikjal. Muusikuna näen, et tänapäeva inimese jaoks on nägemine muutunud niivõrd domineerivaks tajuks, et oskus kuulata või kasustada kuulamist keskkonnas orienteerumiseks ja selle kohta järelduste tegemiseks on läinud palju nõrgemaks. Seda ei põhjusta muidugi ainult ekraanid, vaid ka tavaline tehisvalgus (kui inimesed elasid hämaramas keskkonnas, pidid nad kuulmise peale palju rohkem lootma) ning mürarikkas keskkond (õppime mitte-kuulama, et end kaitsta).

Meie peres on juba aastaid olnud ekraanist (aga ka lihtsalt linna-elust) välja lülitumise võimaluseks suvised jalgrattamatkad. Tavaliselt teeme suve jooksul ühe pika, vähemalt nädalase (kuid enamasti pikema) matka ja mõned lühemad (üks-kaks ööd). Ega me tegelikult ürita matkadel just nimelt ekraane vältida, pigem pageme „kiiruse” ja müra eest. Kasutame nutitelefoni pildistamiseks, ilmateate vaatamiseks ja lubame endale oma rõõmu (ehk umbes ühte pilti päevas) jagada ka sõpradega Facebookis. Meie matkadega kaasneb paratamatult suhteliselt ekraanivaba elukorraldus, sest eelistame telgis ööbimist kämpingutele, mis tähendab seda, et nutiseadmete laadimine on keerukas. Lastele varume matka ajaks hulganisti paberit, pliiatseid, nuputamisraamatuid. Taavi jalgrattakott (kuhu ma lootsin küll algselt palju rohkem „kasulikku” kraami mahutada) sisaldas põhiliselt eelpool mainitud asju, ehk 5-6 kilogrammi kanti raamatuid, kaustikke, ristsõnu jms. Kui lapsed olid väiksemad ja matkasid veel järelkärus, pidi lisaks raamatutele kaasas olema ka seljakotitäis mänguasju.

Matkade puhul hindame kõige rohkem võimalust olla lihtsalt koos kogu perega, killustamata – seda võimalust tekib aasta sees üsna vähe. Teadmine, et kõik asjad, mida me vajame, on kaasas ja teadvustamine, kui vähe asju tegelikult elamiseks vaja on, mõjub kuidagi väga vabastavalt. Lapsed harjuvad sellega, et on sunnitud suhtlema vaid teineteisega, sest kõik sõbrad ja muud linnaahvatlused, sealhulgas arvuti, jäävad eemale. Nii meeldiv vaadata, kui toredaid ja loomingulisi mänge nad välja mõtlevad ja kui lähedaseks nad teineteisega muutuvad!

Tatjana Kozlova-Johannes on helilooja ja Püha Johannese kooli lapsevanem