Treileris, millest sai kolmeks kuuks meie kodu, ei olnud telekat ja kaasa võetud tahvelarvutit kasutasime ainult õhtujutuks “Eesti rahva ennemuistsete lugude” ettelugemiseks, kui sedagi. Kuna külakeses, kus elasime, polnud ka ühtegi poodi, siis pidime poeskäiguks sõitma maha poolteist tundi, ja tagasi loomulikult sama palju. Kõikide kohalike lastega perede autod olid varustatud väikese telekaga, mis aitas pika tee vastu pidada, kuid meie autol seda luksust ei olnud ja veetsime pikki tunde kas niisama lobisedes, muusikat või kuuldemänge kuulates. Meile oli see tollal normaalsus, kuid indiaanlased ei suutnud sellest aru saada, kuidas on võimalik lapsi hoida ilma lapsehoidja – ekraanita.
Lapsi oli meie külas palju ja igas vanuses. Kõikidesse lastesse suhtuti nagu enda omadesse ja selleks, et vanemad saaksid vahepeal omi asju ajada, hoidsid pered lapsi vaheldumisi, nii et moodustus mõnus kamp, kus suuremad valvasid väiksemaid. Suure osa ajast viibisid lapsed õues, ja nii ka meie omad. Kuid sageli olid kohalikud lapsed mõnel järjekordsel traditsioonilisel tantsupeol powwow’l, siis pidid meie lapsed ka ilma kaaslasteta hakkama saada. Kui indiaanilapsi parajasti õues polnud, siis mängisid meie poisid toredas väikses tihnikus, mille okstesse rajatud onnis olid kohalikud lapsed end juba põlvkondi peitnud või kantseldasid arvutuid koeri, kes ümbruskonnas vabalt ringi liikusid. Üks harjumus, mille olime kodust kaasa võtnud, ja mis on Eestis kõige tavalisem üldse, oli see, et käisime küla vahel kõik paljajalu. See komme oli indiaanlaste jaoks täiesti ennekuulmatu ja sellest tehti ikka ja jälle suur number. Indrek, kelle juures me tookord elasime, väidab, et indiaanlased räägivad siiamaani kummalistest eestlastest, kes lubasid oma lastel käia paljajalu.
Paraku oli see kõik kolm aastat tagasi, nüüd on lapsed juba suuremad, kodus on internet ja ekraanivabu päevi võiks olla palju rohkem!
Merike Metsala-Niglas on projektijuht Eesti Tervishoiu Muuseumis ja Püha Johannese kooli lapsevanem
Kirjuta esimene kommentaar