Ma ei teadnud, et olen sotsiaalmeediast sõltuv, kuni otsustasin kuuks ajaks suhtlusvõrgustike kasutamisest loobuda. Kustutasin oma nutitelefonis Facebooki, Instagrami ja Twitteri ikoonid, ei käinud nendes suhtluskeskkondades ka sülearvutis ega lugenud sõprade postitusi, mida olin harjunud tegema mitu korda päevas. 
Ma ei loobunud sotsiaalmeediast sellepärast, et mul polnud internetiühendust või et mul oleks olnud vähe aega. Vastupidi, ma olin puhkusel ja vaba aega tekkis seetõttu omajagu. See kogemus oli valus. Iga kord kui sattusin ringi reisides mõnda huvitavasse kohta, nägin ilusat päikeseloojangut, ronisin mäetippu, einestasin heas kohvikus või klõpsisin pilte inimestest ja linnadest, tundsin tungi seda koheselt sotsiaalmeedias teistega jagada ning laike koguda. Tekkis küsimus, kas ma tõesti naudin päikeseloojangut vähem, kui ei saa seda koheselt sõpradega jagada?
Pidin endalt küsima, mida ma sotsiaalmeediast igatsesin ja mida võitsin sellega, et juhtme seinast tõmbasin. Üldiselt tundsin, et minu elu oli jällegi muutunud eraeluks, nii nagu see oli olnud enne sotsiaalmeedia tulekut. Jagasin oma mõtteid ja vaimukusi oma märkmike ja inimestega enda ümber. Olin jälle tavaline inimene kümnekonna, mitte sadade sõpradega, kes nautis puu all istumist ja mõtisklusi.
Pärast eemalviibimist olen püüdnud sotsiaalmeediasse naasta, et mõista, mis see siis on, mida ma taga igatsesin. Tohoh, mõned sünnipäevad olid vahele jäänud! No mis seal’s ikka. Peab endale märkmikku kirja panema.
Õieti igatsesin taga mõnede kaugel elavate sõprade vaimukaid postitusi, naljakaid mõttevahetusi, tundlikke ja intelligentseid kommentaare, hüüatusi „südame põhjast“, mõningaid harvu mõrkjasmagusaid argipäevapoeesia hetki, mida inimesed aeg-ajalt internetis jagavad (kaotamata seda poeesiat ka päriselus), nii et tunned, et nad tabasid kümnesse.
Millest ma puudust ei tundnud? Ma ei igatsenud taga tülisid, kiitlemist,
internetitrolle ja... päikeseloojangupilte (mis tegelikult näevad kõik sarnased välja ja ei suuda edasi anda tunnet, mis valdab sind kohal viibides).
Tegin läbi katse: läksin pooleks tunniks Facebooki tagasi ja jälgisin sealjuures oma tundeid: vaimukas Lichtensteini maali fototöötlus Ukraina teemal (panin laigi); postitus heast diilist restoranis keskpärase fotoga (ma pole veendunud, et mul seda infot vaja on); lugu sellest, kuidas peaks suurendama ühiskonna teadlikkust politsei korruptsioonist, mida saatsid inetud internetitrollide kommentaarid (miks peaksin ma seda õieti lugema?). Niisiis, kümnepallisel skaalal annaksin sellele kogemusele kolm punkti. Kas ma tõesti soovin oma aega sellele raisata?
Teisisõnu, kas elu, mida sotsiaalmeedias virtuaalkogukonnaga ei „jagata“, on vähemväärtuslikum? Mida ma võidan, kui jagan „väärtuslikku“, „huvitavat“ ja „kasulikku“ sisu sõpradega internetis?
Mida õpetas mulle see sotsiaalmeediast paastumise kuu? Sain aru, et sotsiaalmeedia sisu aktiivselt tarbides ja seda pooleldi aktiivselt ise juurde luues hakkasin kaotama reaalsustaju. Tundsin, et kui ma asjadega kursis pole, jään millestki ilma. Tundsin end olevat infovaeguses. Tundsin, et sotsiaalmeedia andis mulle juurdepääsu maailmale, elule, poliitikale, kõigele, mis on aktuaalne ja oluline.
Ma eksisin. Sotsiaalmeedia pakkus mulle illusiooni, et oman juurdepääsu maailmale, elule, poliitikale ja kõigile aktuaalsele ja olulisele. Nüüd mõistan, kuivõrd moonutatud oli mu reaalsustaju, mida juhtisid tegelikult mu igapäevase uudisvoo algoritmid. Mõistan, et minu nägemus reaalsusest ei saa sotsiaalmeedia vahendusel kunagi olla täielik ja kallutamata.
Kas ma lahkun nüüd sotsiaalmeediast päriselt? Ei, veel mitte. Püüan sellest vähem sõltuda. Püüan piirduda paari külastusega nädalas, postitada vaid seda, mis on tõeliselt oluline ja väärt jagamist. Püüan suhelda sõpradega teisi kanaleid kasutades. Näost näkku. Telefoni teel. Kirja teel. On ju nii palju võimalusi väljaspool ekraani suhtlemiseks. Me kõik vajame aeg-ajalt sotsiaalmeediapaastu.

Irina Paert on Püha Johannese kooli lapsevanem ja ajaloolane