Hommikukohvi juues on mul pühapäeva hommikuti harjumus vaadata läbi e-kirjad ja plaanida vajalike tegevuste nimekirja põhjal järgnev töönädal. Olin juba jõudnud e-kirjadega tutvust teha, kui poole pealt meenus endale reedel antud lubadus. Panin telefoni käest ja endast pisut eemale. Ekraanile ilmuvad märguanded tõmbasid ikka aeg-ajalt tähelepanu endale, kuid taltsutasin end, et neile rohkem tähelepanu mitte eraldada. Pean tunnistama, et tundsin kerget rahutust. Võtsin ette raamatu, aga ei suutnud selle sisusse kohe süveneda.
Kohe pärast hommikusööki otsustasin minna tavapärasele jalutuskäigule Stroomi randa ja esmakordselt otsustasin telefoni koju jätta. Tavaliselt kuulan kõndides ikka telefonist audiomaterjale, teen inimestest, situatsioonidest ja loodusest fotosid.
Pean nentima, et tundsin, nagu oleksin midagi maha unustanud ja pidevalt läks mõte kodus lauanurgal lebavale telefonile ning avamata aktiivsuslogile, mis seekord kasutamata jäi. See tunne üllatas mind ennastki - oma arust pean ekraani kasutamisega piiri, kuid sellel hetkel tundsin ehtsaid ärajäämisnähte!
Jalutuskäik kestab tavaliselt poolteist tundi, seekord aga kiirustasin varem koju. Esimene pilk läks tagasi jõudes ikka telefonile, vastamata kõne, mis nüüd teha?
Helistasin tagasi, see oli tütar Londonist - aga olin taas murdunud.
Pean ütlema, et päeva esimene pool oli päris väsitav ja hektiline. Otsustasin võtta tarvitusele veel abistavaid meetmeid, lülitada välja kõik internetiga seotud rakendused ja teadaanded, jätsin ainult kõned ja pidasin õhtuni vastu.
Uued proovimised on olnud juba edukamad ja julgen soovitan sellist kogemust teistelegi – üllatute isegi nähes, millist rolli telefon meie harjumustes ja päevarutiinis mängib!
Inga Läänemets on Tervikliku hariduse fondi tegevjuht
Kirjuta esimene kommentaar