Tervikliku hariduse fondist
Fond loodi 2018. aastal Püha Johannese kooli juurde, et toetada tervikliku kooliruumi loomist, seda nii füüsilise kui väärtusruumi näol.
Missioon
Muuta kasvukeskkondi terviklikumaks ja tervislikumaks ning tõsta sellekohast teadlikkust ühiskonnas.
Visioon
Tervikliku hariduse fond on heategev organisatsioon, mis loob ja toetab terviklikkust väärtustavaid keskkondi, kogukondi, projekte, ettevõtmisi ja inimesi.
Mis on terviklik haridus?
Haridus ei ole praegusel ajal terviklik, vaid killustunud: on olemas palju vastukäivaid haridusteooriaid ja -mudeleid. Meie aja haridus seab esikohale õppimise, st paneb põhirõhu selliste oskuste, teadmiste ja pädevuste omandamisele, mida indiviidil läheb vaja, et tulla toime tänapäeva turumajanduses. Hariduse teised tahud, nagu kasvatus ja mentorlus ehk meistri-õpipoisi suhe, on jäänud unarusse. Ka iseõppimise teemale ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Nüüdisaja haridus seisab silmitsi ka hulga lapsepõlve ökoloogiat puudutavate probleemidega, mis nõuavad asjatundlikku pedagoogilist vastupanu selliste lammutavate vastandkultuuride survele nagu äärmusrühmitused ja narkokultuur. Uute tehnikaseadmete laialdase leviku ja äärmusse kalduva raalistamise kontekstis tuleb meil pakkuda turvalist haridust, mida iseloomustavad armastus ja austus nii konkreetse lapse vastu kui ka lapsepõlve vastu laiemalt. Lapse heaolu ja areng peaks olema iga haridussüsteemi põhikriteerium.
On tõsiasi, et tänapäeval kimbutavad väga paljusid koolilapsi mitmesugused psüühika- ja õpiprobleemid. Laste psüühiline tervis on suuresti veel tundmatu maa. Piiripealsed psüühilised seisundid ei kuulu paraku ei pedagoogika, psühholoogia ega meditisiini tähelepanu keskpunkti.
Tervikliku hariduse alus on tervikolek ja ühtsus niihästi antropoloogilises mõttes – ihu, meele ja hinge ühtsus – kui ka sotsioloogilises mõttes: kogukonna ühtsus. Ehkki tervikolek ja ühtsus on inimloomuse põhialus, on see aldis kaduma ja vajab pidevat taasloomist. Saame tervikoleku tagasi taasühinemise teel.
Taas tuleb ühendada meel ja ihu, tunded ja mõistus, vaimulik ja aineline, Jumal ja inimene. Ületada tuleb ka see vastuoksus, et ühest küljest on iga inimene teistest eneseteadvuse ja ihu poolest eraldatud ning teisest küljest seob teda teistega kogu inimkonna ühtekuuluvus.
Teoloogilise lepituskäsituse järgi taasühendas Kristus oma surma läbi inimkonna Jumalaga. Sellest arusaamast lähtub patu õiguslik käsitlusviis: iga patt on õigusrikkumine Jumala vastu, kellele tuleb see hüvitada ja keda tuleb lepitada. Õigeusu teoloogias pole niisugune lepituskäsitus vastuvõetav. Kristus pole varuplaan, st Jumala plaan anda inimkonnale tagasi tema algne eesmärk. Kristus on peaplaan ja inimelu eesmärk on rist, mille kaudu jõuame Jumalal meie suhtes oleva plaani täitumiseni: täieliku inimlikkuseni Jumala näo ja sarnasuse järgi. Seepärast pole Kristuse surm mitte hüvitis, vaid and. Iga eneseohverdus peab olema and. Hariduse puhul annab õpetaja oma parima, rakendab kõik oma võimed lapse arengu heaks, otsib lapses andesädet, aitab seda arendada. Vastusena sellele suureneb lapses huvi aine vastu ja usk oma võimetesse ning laps annab omaltki poolt parima.
Mis on tervikliku hariduse ülesanded?
Haridus peab pöörduma tagasi ajaloolise ülesande juurde toetama
- inimrühmade terviklikku ühiselu,
- üksikisiku terviklikku vaimu- ja hingeelu,
- terviklikke kogukondi, iseäranis lapse-täiskasvanu ja kutseliste haridustöötajate kogukondi.
Tervikliku hariduse eesmärk on kogu isiksuse areng: tema ihuliste, hingeliste, sotsiaalsete ja vaimulike võimete ja omaduste igakülgne areng. Meie aja elu ei nõua mitte üksnes isiksuse mitmetahulist, vaid ka terviklikku arengut.
Hariduse abil saab kujundada kogu isiksust, kindlal ajal ja kindlas kultuuris. Tervikliku hariduse põhiolemus ja eesmärk on inimese üldiste ja sõna tõsises mõttes inimlike võimete tõeline areng ning see, et inimene õpiks kasutama universaalseid tegutsemis- ja mõtlemisvahendeid.
Tervikliku hariduse põhimõte on ületada dihhotoomiad: üksiku ja üldise, subjektiivse ja universaalse, agentsuse (st olla vaba, eesmärgipärane ja vastutusvõimeline toimija) ja kogukondlikkuse dihhotoomia.
Objektiivsed väärtused ja subjektiivne tähendus
Terviklik haridus ületab objektiivsete väärtuste ja subjektiivse tähenduse veelahkme.
Kuidas anda kultuurilisi väärtusi edasi nii, et õpilane need omaks võtaks? Kuidas võivad objektiivse tähendusega eetilised ja kultuurilised väärtused saada õpilasele isiklikuks ja tähenduslikuks?
Hariduse kaudu puutub õpilane kokku eelmiste põlvkondade kogemuse rikkuse, teadmiste, oskuste ja väärtustega – ühe sõnaga kultuuriga. Kultuur on mingile keskkonnale omaste reeglite, normide, mudelite ja mõistete süsteem. Eetilisedki põhimõtted pole kultuurist lahutatavad. Tähendus kui ühiskondliku kogemuse ideaalvorm on vaieldamatult oluline ka psüühilise arengu seisukohast. Näeme tegelikkust läbi selliste üldtunnustatud kategooriate prisma, mis on omased kultuurile tervikuna. Tugineme n-ö tähenduste võrestikule, et saada keskkonnast aru, mõista ja väljendada tegelikkust ning anda teadmiste vilju teistele edasi. Omaette võetuna, sellisel objetkiivsel kujul pole niisugused kultuurilised tähendused aga isiksuse hingeeluga olemuslikult seotud. Need tähendused on objektiivsed ja korratavad, st nad on olemas enne konkreetse isiksusega kohtumist ja jäävad muutumatuna alles ka selle kohtumise järel, esindades tegelikkust sõltumata sellest, kuidas üksikisik tegelikkusse suhtub. Aga suhte sissetoomine tõi endaga kaasa konkreetse objektiivse tähenduse subjektiivse tähenduse (tähenduse tähenduse), mida A. N. Leontjev nimetas isiklikuks (lichnostnoe) tähenduseks.
Kristlik kultuur ehk tähendus, mille Kirik annab elu, surma, igaviku, Jumala ja inimese mõistele, ei sõltu üksikisiku subjektiivsest hoiakust. Laps võib õppida kristlikku kultuuri tundma osana humanitaarharidusest. Tähendus, mille Kirik tegelikkusele annab, võib aga lapsele üsna võõras olla. Et anda objektiivsele kultuurilisele tähendusele subjektiivset tähendust, vajab laps suhet: mõne uskliku inimese, iseeneda ja Jumalaga. Surože metropoliit Antoni on öelnud, et inimene leiab tee Jumala juurde ainult siis, kui on näinud teise isiksuse palgel igavese elu kiirgust. Puutudes kokku Jumalat tundma õppinud isiksusega, saab lapse objektiivne teadmine Jumala kohta subjektiivse, isikliku tähenduse.
Kogulikkus
Tervikliku hariduse põhieesmärk on juhatada laps täieliku arusaamiseni sellest, et me kuulume inimkonda. Oleme lehed inimkonna puul, nagu on öelnud isa Sofroni Sakharov. Seda seotust inimkonnaga võib mõista meie ühise bioloogilise päritolu tähenduses, mille kohta öeldakse teoloogia keeles, et oleme Aadama lapsed. Me pole kunagi üks või teine, vaid mõlemad korraga. Nagu Jumal sai Jeesuses Kristuses lihaks, nii on meie inimloomus kutsutud jumalikkusega risti kaudu taasühinema. Kuna Kristus suri meie pärast, viies täide igavikueelse nõukogu plaani, kuulub inimkonna puhul ontoloogiline esimus teisele, mitte minale. Inimloomuse keskmes on suhtumine teisesse; selle suhte tuum on dilemma, kas suhtuda teise isiksusse kui eesmärki või kui vahendisse. Dilemma lahendus teeb meist kas kogu Aadama osa või lõikame end ära enesekesksesse solipsismi.
Terviklik pedagoogika püüab tuua last lähedusse inimkonnaga, õhutades empaatiat, sõbralikkust, austust teise inimese vastu ja teiste kuulamist.
Kogulikkus kui solidaarsus
Kogulikkus on teoloogiline mõiste, mis toob esile Kiriku olemusliku terviklikkuse. Vene filosoofi Aleksei Homiakovi järgi tuleneb kiriku ühtsus orgaaniliselt Jumala ühtsusest. Selle põhimõtte rakendamine teistele ühiskondlikele vormidele viitab sellele, et inimkond pole mitte kogum eraldi seisvaid individuaalseid isiksusi, vaid selle Jumala ühtsus, kes elab selle armu kaudu oma loodu rohkuses.
See ühtsus pole mitte võrdkujuline ega kujutluslik, vaid olemuslik ja tõeline. Kui aga Jumala ühtsus on muutumatu, siis „maailmas on ühtsus midagi sellist, mille poole meil tuleb püüelda“ (isa Sergei Bulgakov).
Kogulikkuse mõiste on saavutanud populaarsuse, kuna see on kooskõlaline mitme käsitusega. Ühelt poolt on kogulikkus kooskõlas Uuele Testamendile omase vaateviisiga: Kirik on Kristuse Ihu ja kõik kristlased on selle Ihu liikmed. Teiselt poolt toob kogulikkuse mõiste esile, et paljudel üksikisikutel võib olla üks vaim nagu üks „kes elab kogu kiriku ihus.“
Kokku võttes on kogulikkuse mõiste inimliku üksmeele ja ühtekuuluvuse teoloogiline käsitus, millest, nagu Surožski metropoliit Antoni on osutanud, on saanud teise maailmasõja järel kõige olulisem antropoloogiline probleem. Kas seda Kirikuga seotud inimliku solidaarsuse kontseptsiooni võiks rakendada ka teistes inimesi ühendavates institutsioonides, iseäranis hariduses?
Kogulikkus ei tähenda mitte inimese isikliku ainulaadsuse eitamist, mitte kollektivismi ega killustumist. Kogulikkus seostub ontoloogiliselt isiksuse teoloogiaga. Kirikusse kuuluvate inimeste ühiskondlikku olu iseloomustavad samad põhjapanevad printsiibid: armastus, osadus, perihhorees (kr perikhoresis, ringlus või vastastikune üksteisesse tungimine, mille abil iseloomustatakse Kolmainu-sisest suhet).
Autoriteet, vabadus ja iseseisvus
Kogulikkuse mõiste pakub lahendust probleemile, kuidas rajada sotsiaalne kogukond, kus võiks valitseda autoriteet, ilma et kogukonna liikmete vabadus selle tõttu kannataks. Homiakov on kirjutanud, et roomakatoliikluses on autoriteet, aga pole vabadust, ja protestantismis on vabadus, aga pole autoriteeti, kuna aga õigeusu Kirikus on elu Kristuse Ihus, kus kõik ihu elundid on vajalikud ja annavad oma panuse kogu organismi heaolusse.
Hariduse puhul rajaneb õpetaja autoriteet tema teadlikul valikul teenida ja ennast salata. Õpetaja on ka õppija, kuna ta pühendub lakkamata enese arendamisele ja oma puudujääkide parandamisele, õppides positiivset ja teadlikku/intensionaalset pedagoogikat. Tähelepanu koondamine õpilasele ja rõhu asetamine koostööle virgutab iga õpilaskonna liikme väärtushinnanguid.
Praeguses maailmas on edu mõõdupuu üksikisiku saavutused. Ometi teame, et iga üksikisiku edu taga on perekonna, sõprade ja kogukonna toetus. Siiski on kooskõlas arenguastmetega omal kohal ka vajadus iseseisvuse järele: laps eraldub emast minakeele kaudu, kuna aga nooruk püüab end perekonnast lahti rebida, et end proovile panna. Kadunud poja arengusaste on tarvilik igale lapsele. Kui inimene ei tee seda etappi läbi, jääb alati midagi sellist, mis temas rahulolematust tekitab.
Seetõttu võiks haridust kui lapse juhendamine olla miski, mis saadaks lapse enese tundmaõppimist, tema iseseisvat tööd oma sisemiste tunnete ja tähelepanekutega ning kehalise jõu arengut. Sellele järgneb kindla hea tahte kasvatus. Laps peaks suutma ise eetilisi eesmärke sõnastada ja nende poole pürgida.
Õpetaja pole mitte käskija, vaid tark juhendaja, kes seisab lapse kõrval, innustab, suunab. Möödapääsmatu rühmast, nt perekonnast, kogukonnast, eraldumine ei tohiks tähendada täielikku lahkuminekut. On olemas ka tagasituleku etapp. Inimene tuleb tagasi juurte juurde, tagasi isakoju. Tagasitulek tähendab sageli vabatahtlikku ohvrit, seda, et öeldakse lahti osast auahnetest taotlustest ja uhkusest. Mispärast? Sest inimene leiab, et teisi on parem teenida kui oma himusid; sest meil on vajadus kuuluda.
Nii rajaneb tervikliku hariduskogukonna mudel mõttel: „Põhilises ühtsus, kõrvalises vabadus, kõiges armastus“ (püha Augustinus).
Ühtsus mitmekesisuses
Mitmekesisus ei tähenda mitte lihtsalt erinevust, vaid ka selle vastuvõtmist, et teine inimene keeldub ühtsusest.
Ühtsust saab hoida ainult armastusega, mitte kunagi väevõimu ega manipuleerimisega. Tuleb austada vabadust, sh teise inimese vabadust eksida.
Töö iseendaga
Inimolend on võimeline ennast arendama, saama oma elus vabaks, vastutusvõimeliseks ja eesmärgipäraseks toimijaks, kes suudab suunata oma eluenergia tegeliku muutumise valda. See üldine võime, enese arendamise topeltmehhanism on tema refleksiivne võime määratleda ja mõista oma subjektiivsust ning võime tõusta üle nende piiride ja avastada uusi maailmas olemise allikaid, mis pole mitte ilmselged. Seda eneseharimise ja -arendamise võimet ei saa aga vormida otsese kasvatamise kaudu. Kui õpilane mõnd asja ei tea, saab teda õpetada. Enese arendamist seevastu ei saa õpetada ega kandu see ka otse õpetajalt õpilasele üle. Küll aga saab enese arendamiseks sobivaid tingimusi luua. Üks viis seda teha on julgustada ja tunnustada õpilasi, kes teevad enda kallal tööd. Teine viis on õpetada eeskuju kaudu.
Kui õpetaja teeb lakkamata enda kallal tööd, on see nakkav ning mõjustab teisi õpetajaid ja õpilasi. Nõnda talitades õpetab õpetaja aga õpetamatut ja nähtamatut.
Irina Pärt,
Püha Johannese kooli lapsevanem
ja hariduskeskuse juht