Selles mõttes me pole mingid pioneerid või eriliselt eeskujulikud. Me ikka jah teeme neid ekraanivabu päevi ka, aegajalt distsiplineeriva meetmena, aga teinekord ka lapse pakutud kompromissi või omavahelise kokkuleppena. See, kuidas see päev kulgeb, sõltub kas see on vabatahtlik või pigem karistusmeede. Kui on vabatahtlik, siis reeglina tuleb väga tore päev.
Oma lapsi ühel hiljutisel ekraanivabal päeval vaadeldes tabasin, et see põhiline erinevus mitte-ekraanivabast päevast on nende ootuse ja pinge puudumine limiteeritud ekraaniaja saabumise ees. Nad said lõdvestunult keskenduda mängule, kuna polnud ootust mingile muule lõbustusele. Ma ise ei soovinud nende aega ära sisustada, vaid toetusin oma usule (ja ka laiskusele), et nende igavusest sünnib peagi tore fantaasiarikas mäng. Ma ka ei keelanud neid too päev erinevaid piiripealseid räpaseid sigadusi tegemast, see tulenes põhiliselt taas mu enda laiskusest, et las möllavad, saan ka ise mittemidagi teha ja molutada. Sel kirjeldatud päeval oli ka ilus ilm ja olime maal. Mängus oli vesi, pori, savi, koera kiusamine, vettinud mänguasjad, porine põrand, tolmused voodilinad, mis teatrietenduses kummituse kostüümiks muundati ja muu taoline ebamugavust tekitav kaos. Aga ka lõdvestunud puhkuse tunne, kus pole käske, keelde ega piiranguid. Teinekordki võtame kavva. Need mängud ja tegevused ei erinenud tegelikult väga palju muudest suvepäevadest, aga erines see, et polnud seda sügelust või kripeldust. Siis sai laste meel ja kujutlusvõime piirideta lennata, ehk ei midagi enneolematut ega originaalset meie poolt.
Mulle tundub, et selle ekraanivaba päeva juures võiks proovida mitte laste eest nende vaba aega meeleheitlikult ära sisustada, vaid lasta igavusel teha oma töö, mis lõppeb siiski enamasti nende endi heade mõtete ja initsiatiiviga midagi ägedat ja minu poolest ka pöörast korda saata.
Margit Lillak on dokumentaalfilmide režissöör ja Püha Johannese kooli lapsevanem.
Kirjuta esimene kommentaar