Ma ei ole vist kunagi juurelnud, et kas see, kui lapsed vaatavad multikaid keskmiselt paar korda kuus, on normaalne või mitte. Meil lihtsalt on niimoodi kujunenud. Jah, muidugi ma arvan, et lapsed ei peaks kogu oma vaba aega ekraanide ees veetma, aga ultrakonservatiivseks digipõlguriks end justkui ka ei pea.

Mäletan oma lapsepõlvest, et pool tundi igaõhtust Lasteekraani käis suureks kasvamise juurde, vahel muult kanalilt mõni teine lastesaade või täiskasvanute seltsis vahitud AK lisaks. Selle sisemis-kogemusliku mõõdiku järgi võiks mu oma lapsedki ekraane näha ju oluliselt sagedamini. Tunde järgi ütleks, et isegi tunnike päevas ekraani ees logelemist oleks veel täitsa okei.

Aga meil ei ole selleks lihtsalt aega! Või ka harjumust. Ja mõnes mõttes ehk ka teadlikult vähe võimalust. Telekat ei ole mul kodus olnud juba keskkoolipäevist saati, seega ammu enne lapsi. Arvuteid jätkub meil kodus parasjagu täiskasvanutele ja nendega tehakse tööd. Ja üldiselt tahaks lapsi “jalust ära” saada just siis kui endal vaja arvutis mõned meilid saata, aga no siis ma ei saa ju arvutit nende kätte anda... Tahvlite järele pole seni vajadust tekkinud, selleks neid ju ka ometi ostma ei hakka, et saaks kord päevas lastele multikavaatamiseks pihku pista. Ja oma nutitelefoni andmine kolmele kratile jagamiseks tähendab raudselt kaklemist ja kisa, mis nullib nagunii loodetud ajavõidu, rääkimata tõenäosusest, et selle näppimise käigus kogemata mõnele töökontaktile helistatakse.

Seega on mu lapsed (8-, 3- ja 2-aastane) lihtsalt harjunud oma igavust eeskätt mängimisega täitma ja neid jälgides oleks mul tegelikult äärmiselt kahju, kui kõik need toredad “ehitame laeva”, “teeme suure-suure legomaja”, “avame poe” mängud jääksid ekraaniaja arvelt olemata. Muidugi on mõnikord need päevad ja hetked, kus mäng lihtsalt ei suju ja kiusutuju võtab võimust ning ise tahaks just sel hetkel mõne asja lastevabalt ära teha. Selleks tarbeks on meil aastate jooksul välja kujunenud hulk tegevusi, mida saab nö ette sööta: alates kõige harilikumast joonistamisest-meisterdamisest, mida lapsed üldiselt hea meelega teevad, kui vaid meelde tuletada ja tarbed pihku pista, kuni nende mängude-mänguasjadeni, mis on igapäevaselt silma alt ära ja seeläbi taas põnevad tunduvad. Vahel ei aita muidugi miski ja siis tulebki lihtsalt võtta kogu kamp ning teha õues üks rahmeldamistiir, lootes, et tunni pärast on kodus jälle mängivad lapsed ja oma asjad saavad ka tehtud. Või siis panna üks multikas jooksma... Teinekord lapsed küsivad ka ise multikat, umbes kolmveerand kordadest vastan, et ah, võib-olla pärastpoole (ja pärastpoole on mäng juba nii suures hoos, et pole jälle multikaks mahti), mõnikord leian, et miks ka mitte.

Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kui kaua meil õnnestub suhteliselt ekraanivabalt elada. Eelkooliealiste lastega on tegelikult lihtne, väline sotsiaalne surve on veel olematu. Vanim laps on hetkel algklassides, kasutab nuputelefoni ja suhtub ekraaninäppimise paraja põlgusega. Ma ei ole sinisilmne, uskumaks, et see lõputult kestab. Nähes, kui suur osa igapäevasest suhtlusest toimub internetis, jõuab nutitelefonide aeg varem või hiljem ka meie koju ja kui suuremal ekraan ees, siis on küllap ka väiksemaid keeruline sealt eemale saada. Aga eks siis näis. Hetkel olen lihtsalt rõõmus iga täiendava aasta eest, mil lastel on ekraanide arvelt aega hoopis mängimiseks, meisterdamiseks, lugemiseks ja pärismaailmas suhtlemiseks.

PS! Teate, kui piinlik on, kui laps küsib, et “emme, miks sa nii palju telefonis oled?” Diivanil külitav ja telefoni näppiv emps pole tõesti suurem asi eeskuju. Tõmbasin hiljuti endale telefoni ekraaniaja kontrollimise äpi – pool tundi internetilogemist võiks ju piisav olla, oma ajast hakkab lõppeks ka kahju!

Maris Mändel on arhitektuuripärandi spetsialist ja Püha Johannese kooli lapsevanem.