Hakkasime kooliga ekraanivaba päeva pidama eelmisel aastal. Ka mina tegin selle ühe korra läbi, kuid see ei tulnud mul päris välja, õhtul kiskus vägisi teleka ette.

Tegelikult oli see arvatavasti paljude jaoks saavutus jõuda teleka ette alles õhtul, olles päeva jooksul mitte kordagi heitnud pilku telefoni. Kaasa arvatud minu jaoks. 

Ekraanivaba päeva suurim pluss on vist see, et terve pere on korraga ekraanita. Pole sellist pilti, et laps küsib vanemalt: “Emme, kas lähme õue?” ja ema kohmab vastuseks: “Jah, jah, kohe…”. Ja nii see asi jääb. Ekraanivaba päeva tulebki tähistada perega. Kui mitte tähistada, siis pidada.

Suur pluss on ka see, et siis peavad nooremad (kui ka vanemad) inimesed leidma alternatiive meie jaoks enesestmõistetavatele probleemidele, näiteks, kuidas saada Tallinnast kuskile tundmatusse kohta? Tuleb kasutada atlast ja lugeda kaarti. See, mis kõigest kümme, viisteist aastat tagasi tundus normaalne, on nüüd kui suur võlukunst, mida ainult mõned inimesed oskavad. Ehk siis paneb ekraanivaba päev su mõtlemise tööle.

Kahjuks on ka miinuseid, mida tunnevad rohkem nooremad inimesed. Selleks on sotsiaalmeedia puudumine. Näiteks Messenger, mis on saanud tavaliseks suhtlemiskanaliks koolist väljaspool. Kuid see pole muidugi asendamatu. Alati on variant ka helistada, kuid kui sul on nutitelefon, ei pääse sa ekraanist siis mitte mingi hinna eest.

Kokkuvõttes võib öelda, et ekraanivaba päev on kui võimalus ja väljakutse astuda välja igapäevasest tsüklist, kus tavaliselt on nii, et kui meilt küsitakse midagi, siis esimene reaktsioon on telefoni poole küünitamine. Mina ütleks, proovige ja kasutage seda võimalust. See on midagi erilist ja isenäolist, miks ka mitte?

Laur on Püha Johannese kooli 7. klassi õpilane.