Kord rääkis Petseri kloostri iguumen Hrisanf lapsepõlvest. Ta ütles: lapsepõlv on täiskasvanule suletud. Ega ma ise olegi nii väga see, kes püüab lapsi kiiremas korras lapsepõlvest välja tirida ning neist täiskasvanud teha – pigem olen ise püüdnud minna nende juurde lapsepõlve ja püüdnud neile seda ise luua.

Tegelikult ei ole aga seegi võimalik. Nende päris lapsepõlv on see, et nad on Jumalale otsekui lähemal – et nad on rohkem Jumala kui minu lapsed ja jumalikul elul on oma kummalised ja salajased viisid neid selles elus hoida. See arusaamine ei vähenda loomulikult mu vastutust keskkonna eest, milles nad kasvavad. See ei vabasta mind kohustusest pakkuda neile ka seda, mida ma ise pean vajalikuks, väärtuslikuks või lihtsalt vahvaks.

Minu enda lapsepõlve Jumal mängis minuga peitust, nii et õppisin ära tema lemmikpeidupaigad. Ta on näinud naeratusi, mis on valgunud üle mu näo, kui olen ta leidnud. Ta on selles mängus äraütlemata osav, sest küllap ta teab, et just leidja ise on see, kes igatseb seda naeratust oma südames tunda.

Mis aga puutub ekraanidesse, siis olen küsinud: kuhu peidab Jumal end minu poegade elus, kui nad on parajasti ekraani ees. Või kas ta nendega ei mängigi peitust? Kas ta peidab end vahel nendes kummalistes puudes, mis õõtsuvad Fortnite’i lahinguväljadel, nii nagu ta end sageli peitis valguse rohelistesse varjunditesse tuules laperdavatel lehtedel minu pea kohal? Või peidab ta end kusagile Robloxi müüridevahelisse maailma? Aga kui oled hirmus ärevil, et kohe kargab kusagilt seina tagant välja keegi, kes tahab sind maha lasta, siis vist ei jõua märgata, et isegi sellesse mängu on istutatud mõni puu või pandud lendama mõni lind. Või on ehk Jumala hääl seal peidus ta sõbra rahulikus hääles, kui too ütleb: “Olgu, olgu, ma ei lase sind maha, jookse lihtsalt mu järel” – pärast seda, kui talle öeldi: “Miks sa mu maha lasid? Ma arvasin, et sa hakkad mind õpetama.”

Nüüd jäävad mind aga lohutama Jaan Kaplinski sõnad:

Mu laps äkki unustab nälja
ja laseb luti suust
ja vaatab aknast välja
mööda pajudest jõest ja luhast
mööda paplist ja leedripuust

ta näeb ainult seda Puhast
ja nägema unustab end
üle oru ja kaugete laante
ei pilved ei lennukilend
seda ta kaemust ei sega
ei jõgi ja ahtake maantee
suure punase päikese all

mu laps räägib Valgusega
nii tasa poolsosinal

Kristiina on Püha Johannese kooli lapsevanem ja õpetaja, kes on lõpetanud kasvatusteaduste MA