Arvatakse, et iga tänane koolilaps võiks olla võimeline kirjutama kasvõi koodijupikese. Meediakirjaoskus eeldab, et lapsed õpivad informatsiooni leidma ja seda analüüsima, olema allikakriitilised ja mitte langema valeuudiste ohvriks. See loob kuvandi, et tehnoloogia ja lapsed/noored käivad kokku juba sünnist saadik. Robotexile oodatakse sel aastal nutiperesid täiskoosseisus – kõlab nagu midagi, mida kaasaegne edukas pere peaks kindlasti tegema? Et kui sa ei ole nuti-, siis oled järelikult totu?
Meedia peegeldab täna aga hoopis teistsugust varjundit nutist: nutisõltuvus, nutikael, nutinäppijad, nutijoodikud liikluses jne. Kui selline nuti-varjund perele lisada, saame tulemuseks kuvandi lastega perest, kus igaüks oma nutiseadmes õhtut või suvepuhkust mööda saadab, vaevu üksteisega repliike vahetades või ekraanilt pilku tõstes. See kuvand on aga paljude perede reaalsus.
Lapsevanemad on raskes olukorras. Kust jookseb mõistlikkuse piir? Kui palju ekraaniaega on teatud vanuses sobilik? Kas piirata või vabaks lasta? Kui piiran, kas siis jääb minu laps vajalike oskusteta, mis eakaaslastel on? Jääb mängust välja? Või usun, et lapsed suudavad väga hästi enda tegevust reguleerida ka siis, kui piire pole?
Aga kui sinu laps ei tee vabal ajal animatsioone ega uuri mesilaste pidamise võimalusi kortermaja katusel, vaid jõllitab tundide kaupa multikaid, mida ta juba korduvalt näinud on? Vahib järjest totraid youtube’i videosid, sest need ju ei katke – kui üks lõpeb, algab automaatselt järgmine? Pere iPad on arendavaid äppe täis ja ometi nuiab laps sinna uusi mänge, mis on vägivaldsed või pealtnäha lihtsalt mõttetud. Ja kui enda mänguaeg on läbi, vaatab parema puudumisel live stream’i sellest, kuidas keegi teine mängib. Kui huvitav saab see olla, mõtled sina!? “Äkki loeksid parem mõnda raamatut???”
Lihtsaid vastuseid lapsevanematele ei ole, ent ometi saab selles digitormis juhinduda teatud põhimõtetest. Esiteks sellest, kas tegevus ekraanis on tarbiv või loov – esimest tuleks piirata, teist võimaldada ja toetada. Minecraftis maailma ehitamine ei pruugi olla halvem legoklotsidega mängimisest.
Teiseks küsida endalt, kas ekraan on sinu lapsele nagu lutt – kui selle annad, jääb vait ning kui ära võtad, pistab karjuma? Kas laps haarab selle järele vähimagi ebamugavuse korral – võõras kohas, võõras seltskonnas, igavuse ja paha tuju puhul? Kas sa kasutad seda vaigistajana? Kui vastus kaldub väga jaatava tõdemuse poole, siis sellist hinnangukriteeriumit tasuks rakendada erinevatel hetkedel ka edaspidi.
Kolmandaks, ekraanis olemine ning ka videomängude mängimine omandab hoopis teise mõõtme, kui teed seda koos lapsega, arutledes nähtu-kogetu üle, õppides üheskoos. Arendavat väärtust võib olla mängudel, kus sa seda kohe näha ei oska – ruumitaju ja 3D mõtlemine, reaktsioonikiirus, strateegia.
Kui küsida lastelt, mis neile videomängude puhul meeldib, vastavad paljud: “Vabadus!” Mängumaailmas saab ise katsetada, avastada, seigelda – ja mis väga oluline – seal ei ole kamandavaid täiskasvanuid. Kui me väga kriitiliselt ja ausalt laste tänast elu vaatame, siis leiame sealt tegutsemisvabadust ja võimalust oma elu korraldada väga vähe, kui üldse. Koolipäevad, huviringid ja trennid mööduvad täiskasvanute taktikepi all, koju jõudes ootavad kodutööd. Laste tööpäevad on pikemad kui täiskasvanutel. Tööpäeva õhtuks on lapsed nii väsinud, et otsivad lõõgastust zombistunud ilmel vilkuvat ekraani jõllitades.
Neljandaks tulekski seetõttu vaadata otsa laste koormusele ning teha pingutusi, et nende ellu mahuks ka teistsuguseid tegevusi – sõpradega mängimist, meisterdamist, lihtsalt olemist, kasvõi igavlemist. Võimalusi leida omal algatusel huvi mõne tegevuse või valdkonna vastu.
Viiendaks peame endale aru andma, et me tegelikult ei hooma ekraanide ülekülluses kasvamise tervikmõju, sest need lapsed, kes on sündinud puutetundlike seadmete ja tahvlite ajastusse, ei ole veel täiskasvanuks saanud. Ent märgid on olemas nii läbiviidud uuringutest kui meie enda igapäevastest tähelepanekutest. Paljude riikide psühholoogid võtavad valjuhäälselt sõna piirangute vajalikkuse teemal, sest ekraanisõltuvusega käivad kaasas mitmed muud probleemid nagu ülekaalulisus, käitumisprobleemid, unehäired ning õpiraskused.
Mitmetes riikides on piiranguid asutud reguleerima seadustega, rõhutades vajadust lapsi kaitsta: näiteks Taiwanis vastutavad vanemad laste elektrooniliste seadmete ületarbimisest tulenevate füüsiliste ja vaimsete probleemide eest ning sisse on viidud trahvid. Ka Hiinas tuntakse muret noorte internetisõltuvuse pärast ning kaalutakse videomängude karmimat piiramist, kuna laste hulgas on plahvatuslikult suurenenud nägemisprobleemid. Austraalias on arutatud võimalust rakendada nutitelefonide omamisele vanusepiiranguid. Sellest õppeaastast keelati Prantsusmaa koolides nutitelefonid alla 15-aastastel õpilastele.
Eestis on arutelu käimas, ent laiemat kõlapinda pole teema veel saavutanud. On väga tõenäoline, et seda pärsib omal moel meie e-riigi enesekuvand. Ambitsioon olla juhtiv digilahenduste arendaja ning küberekspert maailmas läheb justkui vastuollu digitarbimise piiramisega. Kuidas me rebime lastelt tehnoloogia käest ja viime samal ajal ellu digipööret koolides? Me ju tahame, et nad oleksid tulevikus nutikad, edukad ja konkurentsivõimelised. Paraku osutab aga valdav osa uuringuid täna sellele, et kui nutika vanema soov on nutikas laps, siis piirab ta lapse ekraanikasutust, hoiab silma peal repertuaaril ning kaitseb teda küberruumis varitsevate ohtude eest.
Helelyn Tammsaar on sotsiaalantropoloog ja Püha Johannese kooli lapsevanem
Write first comment