Esimese puutetundliku nutiseadme soetasime lapsele 2010. aasta kevadel, mil Apple tuli välja esimese iPad’iga. Mäletan, et meie tütar oli sellest lummatud, kuna see oli uus põnev
maailm uurimiseks. Õnneks oli sel ajal mängude valik väike ning nende asemel oli pigem palju harivaid programme, mille abil saime uusi põnevaid teadmisi ning treenisime mälu.
Pakkusime lapsele palju muid mängulisi tegevusi ning ekraanis olemise aeg ei olnud meile murettekitav. Umbes samal ajal ostsime koos naisega endale esimesed puutetundlikud
nutitelefonid ning meie ekraanis olemise aeg suurenes märgatavalt.

Aastal 2014 läksime kolme-aastasele pereseiklusele Kagu-Aasiasse, Vietamisse. Võiksin öelda, et just seal toimusid muutused nutiseadmete kasutamisel. Meie kui lapsevanemate jaoks vähenes ekraanis olemise aeg, sest aasia kultuuriga tutvumine ning kohtumised uute inimestega hoidsid meid ekraanidest eemal. Samal ajal märkasime, et meie lapsed hakkasid järjest rohkem veetma aega nutiseadmetes. Vaba aja veetmiseks ei olnud välja kujunenud tegevusi, sest keskkond oli niivõrd teistsugune. Kui märkasime, et lapsed on liiga palju ekraanis, tegime plaani, et hakkame koos õhtupoolikuti ujumas käima. Proovisime kolmel-neljal tööpäeval ujumas käia ning nädalavahetused veetsime perega koos, rannas ujumas ja kohvikutes. Lapsed tegelesid sel perioodil väga palju kunsti ja käsitööga.

Selleks, et ekraaniaega piirata, võtsime kasutusele Ourpact nimelise rakenduse, mis võimaldab piirata nutiseadmete kasutamist väga mitmel moel:
  1. piirata/peita teatud rakenduste nähtavust nutiseadmes ning piirata nende kasutamist ajaliselt;
  2. määrata päevase ekraaniaega - laps valib, millal ta selle ühe tunni kasutab ja
  3. avada teatud perioodiks nutiseadme rakendused.
Meie kogemuse põhjal tekitas see parema distsipliini ekraaniaja kasutamisel. Lapsed said aru, et neil on maksimum tund aega nutiseadme kasutamiseks. Samuti oli meil kokkulepe, et ekraaniaega ei ole saa kasutada kella 20st kuni järgmise päeva pärastlõunani. Seega lapsed harjusid iga päev normaalsel ajal magama minema ning hommikuti enne kooli ja lasteaeda nad ekraaniaega ei saanud. Distsipliini all ma pean silmas seda, et mingil hetkel ma enam Ourpacti rakendust ei kasutanud ning lapsed ise jälgisid, et nad üle tunni ekraanis ei veedaks.

Sellesuvine kogemus õpetas meile, kui oluline on, et teistes peredes oleksid sarnased reeglid ekraaniaja kasutamiseks, sest väga raske on keelata oma lastele seda, mis sõpradele piiramatult lubatud on. Samas olid kõik lapsed, ka kõige ekraanilembesemad, väga innukad kaasa lööma sportlikes mängudes õues. Igavuses piinlevatele lastele tuli aeg-ajalt pakkuda mõni idee, millest nad ise mõne toreda tegevuse terveks päevaks välja mõtlesid.

Lastevanemate koosolekult viisin koju sõnumi, et alates kella 20st õhtul on kogu perel ekraanivaba aeg ning samuti ei kasutata ekraane enne koolipäeva algust. Selgitasin, et koolis tehti selline soovitus kõigile lastele. Meie peres võeti selline kokkuleppe hästi vastu.

Proovisime ekraanivabalt veeta pühapäeva, 16. septembri ja käisime lastega looduses jalutamas ning uusi põnevaid kohti avastamas. Märkasime, et lapsed olid koju tagasi jõudes mõnusalt väsinud 6 km pikkusest jalutuskäigust ning asusid koos oma lemmikmänguasjadega mängima. Kindel on see, et ekraanivabad nädalavahetused on tore viis veeta kvaliteetaega oma kõige armsamate seltsis!
 
Jürgen Joost on veebiarendaja ja Püha Johannese kooli lapsevanem