Meie pere esimesed teadvustamised, et ekraanidel ja muudel seadmetel võiks mingit muud negatiivset mõju ka olla, peale aja „ära söömise“, tekkisid koos sõbra soovitatud raamatu „Tardunud pilk“ läbi lugemisega. Aasta võis siis ehk olla kuskil 2004-2005. Pani hetkeks mõtlema ja oma harjumustele ausalt otsa vaatama.

Järgmised teadvustamised tulid riburada pidi sinna otsa. Tol ajal oli mõnes seltskonnas populaarne vidin, mille lapseootel ema endale kõhu ümber sidus, mis mingitel raadiosagedustel loodet stimuleeris ja pidi ta „targaks tegema“. Tundus meile kuidagi ebaloomulik niimoodi loodet torkida, et eluvõidujooksu stardipakul parem „pidamine“ saada. Jätsime selle vidina endale soetamata.

Seejärel jõudsid meieni erinevatest allikatest esimesed infokillud Maa magnetväljadest, elektromagnetväljadest, kõrgsageduslikest kiirgusallikatest ja muust sarnasest. Vahel asjalikumaid lugusid, vahel natukene teisest inforuumist pärinevaid (või nii need vähemasti tundusid). Alateadvuse kallal tegid need terakesed igatahes usinalt tööd, eriti tundlikumal naispoolel ja kui oma maja planeerima hakkasime, siis mõningaid asju suutsime juba ette näha – kõikidesse tubadesse internetiühendus juhtmega (et wifi sisse lülitada ainult vajadusel), wifi-ruuteri väljalülitamise võimalus ja paigutamine magamistubadest võimalikult kaugele, kõikide multimeediaseadmete voolu välja lülitamise võimalus, et ei jääks ooterežiimile, vee- ja küttetorustik ning kaablid vooditest eemale jne. Elektrikule ja torumehele oli toona päris keeruline seletada, miks me just nii tahame („Materjali läheb ju palju rohkem!“), ju me nende mälestustes oleme senini need „pooletoobised“...

Aastad möödusid ja infot liikus rohkem, ka peavoolumeediasse jõudsid lood kõrgenenud vähki haigestumise riskist kõrgepingeliinide all, laste keskendumisraskustest, nutijoobest, inimeste teineteisest võõrandumisest. Need uudised on aidanud seada piire ekraaniaja osas, jääda kindlaks nuputelefonide valikule kuniks see veel vähegi võimalik on, suunata lapsi õue mängima ja sõprussuhteid looma päris inimestega, mitte ekraanidega. Tagasilööke on sageli, piiride katsetamist samuti.

Umbes poolteist aastat tagasi sattusime Tallinna Tehnikaülikooli teadlase Tarmo Koppeli sissejuhatavale, pool-meelelahutuslikule loengule elektromagnetkiirgusest, reostusest ja kuidas selle kõigega toime tulla. Sellele loengule saadaks isegi endise peaministri, seemned taskus ja fooliummüts peas!

Üks viis teiseni, teine kolmandani ning kuu aega tagasi palusime Tarmo Koppeli endale koju mõõtmisi teostama, eesmärgiga veenduda oma kodu ohutuses, samuti võimalike riskide teadvustamiseks ning meetmete kasutuselevõtuks.

Kokkuvõtvalt sellest, mida me teadvustasime ja võimalusel jälgime või muudame:

  • Televiisori elektromagnetkiirgus on ooterežiimil peaaegu sama suur kui töötades; tasub juhe välja tõmmata või lüliti vahele panna;
  • Sülearvuti on võimas kiirgusallikas; süles ei tasu teda kindlasti hoida, kodus töötamiseks on hea kasutada lisaklaviatuuri ja -hiirt, et saaks võimalikult kaugele istuda töö ajal;
  • Tolmuimeja on üks väga suur elektromagnetkiirguse emitent, ületab ca 70 korda tervisele ohutuks peetavat taset; õnneks ei ole ta enamike mudelite puhul töötamise ajal väga keha lähedal, seega otsene terviserisk on pigem väike, kui teadlikult kasutada;
  • Pliit ja ahi – kui kõik neli rauda + ahi täisvõimsusel tööle panna, oli tulemus ca 100 korda üle ohutu taseme; ohutu tsoon algas kuskil ühe meetri kaugusel pliidist; ettevaatust, väiksed lapsed ja lapseootel emad!;
  • Blender (ca 2200W) – kui täisvõimsusel tööle panna, emiteeris kiirgust ligi 220 korda üle turvalise taseme;
  • Valgustid – kõige hirmsamad, mida meil õnneks ei ole, on nn säästupirnid; sealt järgmine, mida meil oli terve maja täis, on LED-pirnid; osad LEDid pidi olema paremad kui teised, aga kuidas neid valida, Tarmo Koppel soovitada ei osanud. Hind seal igatahes määrav ei pidanud olema, ka kõige kallimad võivad olla oluliselt hullemad kui kõige odavamad, Ebay’st Hiinast tellitud pirnid. Jõudsime järeldusele, et laua- ja lugemislampides ning laste magamistubades pöördume tagasi hõõglampide juurde.

Tarmo Laur on ekspordi müügijuht ehitusvaldkonnas ja Püha Johannese kooli lapsevanem