Olin esimeste eestlaste seas, kes hakkas e-maili kasutama. See oli millalgi siis, kui 1980ndad läksid ja 1990ndad tulid. Töötasin ajakirjanikuna Postimehes ning e-mail avas võimaluse muu maailmaga suhelda ja vaatevälja avardada.
Kui 1990ndatel tulid veebilehitsejad, siis noppisin needki üles kohe nagu nad tulid. Enne piirdus kodune raamatukogu nende paari tuhande raamatuga, mis ma olin jõudnud osta. Nüüd järsku oli kogu teave kodus käes. Minusugusele teabetööd tegevale inimesele oli see väga kasuks.

Edasi on käinud juba hea tasakaalu otsimine, mida arvutiga teha ja mida mitte ning kui palju päevas koos arvutiga olla. Kui juhatasin Eesti Päevalehte, siis ma meelega kaua aega ei võtnud endale üsapuutrit, vaid piirdusin suure puutriga oma töölaual Päevalehes. Nii olid õhtud kenasti arvutivabad.

Sotsiaalmeediat ma kasutanud ei ole ja ka ei kavatse kasutada. Ei näe lihtsalt põhjust sellele aega kulutada. Suudan kõik inimesed selletagi tarvidusel üles leida. Ja kui midagi tõesti olulist seal ringleb, siis küll sellest ka inimesed räägivad. Ainus, mida tõesti kasutan on Linked-In, aga seda ka mitte suhtlemiseks, vaid lihtsalt vahendina, mis hoiab kaaskondsete andmed värskena.

Päris ekraanivabasid päevasid ma ei mäleta, et mul oleks ammu olnud. Töö on lihtsalt selline, kus iga päev on vaja midagi ekraani taga teha, et teised inimesed saaksid edasi töötada. Kuid ma ei tunne, et see liialt suur probleem on. Tähtsamaks pean seda, et iga päev oleks piisavalt suhtlemist otse päris inimestega.

Aavo Kokk on konsultant, läbirääkija, kirjanik ja Püha Johannese kooli lapsevanem