Ma ei ole ekraanisõltlane. Minu jaoks on arvuti töövahend, suhtlusportaalides ma ei osale ning nutitelefoni kasutan vaid vajaliku kiirinfo saamiseks. Sotsiaalmeedia lihtsalt ei huvita mind. Ja see ei ole ealine iseärasus, sest ka minu põlvkonnas on palju aktiivseid ekraanikasutajaid. Mulle meeldib tuua hommikuti postkastist ajaleht, lugeda paberraamatuid, sõnumi saatmise asemel helistada jne. Kõlab vanamoodsalt?

Meie koju jõudis esimene ekraan arvutina 90-ndate keskel, mil puutetundlikud mobiiltelefonid olid veel kauge tulevik. Kuid piisas sellest ühestki, et peres algasid lastega pidevad jagelemised selle üle kes, miks, millal ja kui palju ekraani ees istub. Lõpuks kehtestasime ajalise päevalimiidi ja pühapäeva kuulutasime arvutivabaks päevaks. Pidasime ka ise nendest reeglitest kinni. Kuid laste pidev kontrollimine jätkus, pahandused samuti ja nii aastast aastasse. Lõputud selgitused (miks tema tohib ja meie mitte, miks talle lubatakse ja meile mitte…)  ja viimases hädas resoluutne kinnitus, et meie peres on see nii sõltumata teiste kodus toimuvast. Visadus viis siiski sihile. Lapsed hakkasid ise suunama oma tegutsemisi ja vähemalt arvutivabad pühapäevad muutusid iseenesestmõistetavaks normiks.

Nüüd juba 30-ndates eluaastates iseseisev poeg külastas meid hiljuti ühel pühapäeval. Nähes minu töölaual avatud arvutit, sain kohe märkuse osaliseks: „Pühapäev on ju arvutivaba päev?!“. Pomisesin vabandavalt midagi kinokava vaatamisest, sulgesin arvuti, kuid sisimas tundsin rõõmu.

(Vähemalt) üks ekraanivaba päev nädalas - kõlab vanamoodsalt, aga võib saada normiks!

Monika Pullerits on Püha Johannese kooli rütmikaõpetaja ning EMTA ja Tallinna Ülikooli õppejõud