Ekraanivaba päev - see oli üpris eriline päev. Mitte et mu elus praegu oleks tavalisi. Kõik on erilised. Tõsi, teiste hulgas on lemmikut tüüpi nädalavahetused, mida saab selliseks teadlikult kujundada. Plaanin selles saavutada meistri taseme. Meister vabaduses, vot seda tahaks.
Aga möödunud pühapäev oli omamoodi. Mitte seetõttu, et ekraanivaba. Selline on igal nädalal vähemalt üks päev. Vajaduspõhiselt, teisiti hästi ei mängi välja. Ja on lemmik-kategooria üks tingimusist.

Eriliseks tegi päeva ema sünnipäev ja veel lemmiklinnas Tartus! Juba laupäeva õhtu andis õige tooni. Istusime suure perega ümber suure ümmarguse laua, sõime head-paremat ja ajasime juttu. Sellist pikkamööda vabalt veerevat. Kaua. Aega oli. Pärast jalutasime mööda pimedaid Karlova tänavaid, et mitte väga täis kõhuga sauna minna. Aitas hästi ja saun siis omakorda.

Pühapäeva keskpäeva paiku hakkasid tüdrukud vanaemaga õmblema. Neil on see üks Tartu traditsioonidest. Nemad tahavad õppida ja vanaemale meeldib õpetada. Puistavad kangakoti sisu laiali, arutavad valivad, panevad niiti peale ja siis hakkavad masinaga vuristama. Seekordsed lihtsad trikotaažist topid läksid kohe selga ka, kuigi ei olnud ülearu ilmastikukohased.

Sel korral oli mul Tartusse sõites kindel plaan lapsepõlvekodu vanu fotosid revideerida ja mõni just enda vanaema foto kaasa tuua. Istusime kõik koos diivanil ja põrandal ning vaatasime läbi mitu kasti ja pool riiulitäit albumeid mu vanemate, venna ja minu ning mu oma laste lapsepõlve fotosid. See võimendas tavapärast Tartu-kogemust veidi unenäolisest ajas rändamisest, kus saab oma elu erinevate kihtide vahel nagu läbi põrandate ja lagede liikuda.

Rännakud ajas ja Toomemäel

Rännaku füüsilisel kujul võtsime ikka ka ette, veensin kõiki tulema Toomemäele jalutama. Seal on iga tänavakivi ja puu tuttav, kõik mäkke tõusvad ja langevad rajad on omal ajal lapsevankrit lükates sadu kordi "võetud". Elasime kunagi eelmisel sajandil noore perena viis aastat ühel sealsel nõlval Kuperjanovi ja siis kolm aastat teisel nõlval Veski tänaval. Ükskord, kui alt-linna turuhoonest mööda Vanemuise mäge üles koju rühkisin, tuli ristiisa Jüri vastu ja vaadates kapsaid-kaale täis lapsevankrisse, küsis ehmatusega, et kas poeg ikka ka siia kuskile mahub. Ilusti mahtus, sõbralikult juurikate vahele, tõsi, pisut peitu.  

Tavaliselt on Toomemägi ema sünnipäeva ajal kirju, aga sel aastal veel täitsa roheline. Päike küll sädeles, aga ei suutnud meid lõpuni värskes õhus hoida, kui üllatusega märkasime Toomkiriku varemete kõrvale püstitatud pisikest klaasist kasvuhoonet. Jahmatusest ostsime täiesti spontaanselt selles istuvalt ja teed rüüpavalt näitsikult ülikooli ajaloomuuseumi pääsmed. Turnisime varemetel ja siis ajaloomuuseumi seitsmel korrusel mööda väga toredaid väljapanekuid. Seal muidugi ekraanidest pääsu polnud, sest mis ajaloomuuseum see nendeta oleks! Lapsed keskendusid siiski käed-külge hullu teadlase toale ja mind kütkestas eeskätt Hilda Taba saatus ning töö. Uurisin põhjalikult läbi meie kooli fotoõpetaja Birgit Püve tehtud sada portreed ülikooli teadlastest.

Mäed on ju selleks, et saaks eluteed markeerida ehk üles ja alla kõndida, seetõttu liuglesime sügislehti sahistades linnasüdamesse Peetri kooli uut maja uudistama, kuigi Athena kinona oleme sama hoonet sadu kordi näinud. Uks ei olnud lukus ja jalutasime ka sees ringi, ehkki keegi meie tere-hõigetele ei vastanud mitte. Tartu värk, seda me armastame! Küll oli ikka maitseka ja hää hõnguga koolimaja! Lapsed sünnitavad vanu maju ümber, et need aitaks neil väärikateks kasvada. Vastastikune vääristamine. Sümbioos ja sünergia.

Pole hullu, kui teha vahet

Jalutuskäigule peibutades sai preemiaks välja käidud teejoomine mõnes Tähe tänava kohvikus. Aga pidime nende eest lihtsalt vaikselt läbi sõitma, sest autossegi oli näha, et uksed on tänaseks suletud. Nördinud tütred nimetasid mind petiseks ja mina neid tujurikkujateks-ott sepaks-märt-avandiks ja sellega päeva ainus pahandus piirdus. Ema juurde jõudes kaevas Rain sealt välja meie koduaeda toomiseks pool hortensiapõõsast, kaks tokkroosi, kuldvitsa ja asparaaguse (ei ole õige nimi, aga ema kutsub nii) puhmad. Siis püüdsime kõigi näljaste vahel võimalikult kristlikult jagada üht värsket ülimaitsvat Peipsi koha. Kõik õhk ja inimesed olid kõigest hoolimata kuidagi õnne täis.

Koju Vääna kottpimedasse metsa jõudes ja lapsepõlvekodu taimedele õiget kohta otsides kobasin põõsaste vahel nagu kahe käega hiigelsuuri ekraane liigutades. Esmaspäeva varavalges jõkke minnes nägin, et pimedas paigutatud asparaagus ja teised tartlased on leidnud parimad võimalikud paigad.

Toksin neid ridu oma telefoni ekraanil Riia lennujaamas Berliini lennukit oodates, sest Merle nii ilusasti palus kirjutada. Ümberringi on ekraane igal sammul, ka teised ootajad istuvad neis. Mõnest ekraanist sõltub edasine, mõnest mitte. Pole hullu, kui teha vahet ja olla rännates kohal.

Liivika Simmul on Püha Johannese kooli õpetaja, direktor ja lapsevanem.