Kõlab ju väga lihtsalt, et mis see siis ära ei ole: üks ekraanivaba päev nädalas? Tegelikkuses nõuab see aga eelnevat kavandamist, eriti nõudliku graafikuga töö puhul, mis on seotud tehnoloogia ja suhtlemisega erinevate ajavööndite ja kontinentide vahel.


Olgu selgituseks öeldud, et elame abikaasa ja noorima lapsega minu töö tõttu sel aastal USAs, Seattle’is ja ajavahe Eestiga, kus asub ettevõtte peakorter, on kümme tundi. Seega on ka tööpäevadel töö- ja puhkeaja piirid hägusad. Ning mis seal salata – tööaeg võrdub suuresti nutiseadmete ja ekraanide kasutamisega. Seetõttu pidin ekraanivaba päeva planeerides kõigile tööalastele meilidele vastama eelmisel päeval ning tegema ära kõik selle, mis muidu oleks võinud järgmisse päeva nihkuda.

Pidin juba ette tõdema, et peres, kus kõik kasutavad regulaarselt nutitelefoni, päris ekraanivabalt ei saa ja seetõttu tuli abikaasa ja 11-aastase pojaga paika panna reeglid. Need said sellised: 

  • Ekraanivaba päev hõlmab pühapäeva, ärkamisest uinumiseni
  • Arvuti, iPad ja televiisor puhkavad (viimast meil kodus tegelikult polegi)
  • Telefoni tohib kasutada ainult helistamiseks ja sõnumite saatmiseks, samas ei tohi kasutada FB Messenger’i, WhatsApp’i, Skype’i jms.
  • Kindle’i ekraan on lubatud. Lugeda võib piiramatult
  • Autoga ringi sõites võib kasutada telefoni kaardirakendust
  • Guugeldamine on lubatud pereliikmete kokkuleppel. Näiteks kui soovin vaadata, mis kellani muuseum lahti on, pean teistelt pereliikmetelt nõusolekut küsima. 

Kahe katsetatud pühapäeva põhjal võin öelda, et meie pere jaoks on ülimalt oluline asendustegevus ja selle nimel tasub pingutada. Mõelda eelnevalt, kuhu minna, mida teha. Seda just selleks, et lapsel oleks positiivne suhtumine ja hoiak ning et ta järgmist sellist päeva ootaks. Et tal tekiks arusaam, et ilma ekraanita võib päev olla põnevam ja mitmekülgsem kui ekraaniga.

Esimesel pühapäeval korraldasime lausa kümnevõistluse (pallimängud, male, lauamängud jne), milles osalejad punkte kogusid ja võitjaks osutus noorim pereliige! Muus osas oli tegemist tavalise pühapäevaga, lihtsalt ekraanid polnud kasutusel.

Teisel pühapäeval sõitsime mägedesse matkama. Veetsime seal pea terve päeva hommikust õhtuni. Füüsiliselt oli see väsitav, auhinnaks aga ülimalt ilus loodus ja ekraanikiusatusi kõigil kordades vähem. Looduses matkates kehtis kokkuleppe, et telefoniga võib pilti teha. Õhtul võrdlesime kümmet parimat fotot igaühe telefonist ja arutasime, kellele millised pildid meeldivad ja miks.

Kuigi ülesanne ei tundu just keeruliste killast – kogu oma lapsepõlve veetsime ju praktiliselt ekraanivabalt - on kiusatusi siiski rohkem, kui esmapilgul arvata võiks. Käsi haarab telefoni järele justkui iseenesest. Teiseks pühapäevaks leppisime kokku, et kui keegi ilma loata telefoni kätte võtab, siis saavad kaks ülejäänut kumbki ühe punkti. Õhtuks olin kaotajaks just mina.

Repliigi korras peab ütlema, et kuigi tihti räägitakse murelikult laste ekraanikasutusest, vajab reguleerimist ka meie, täiskasvanute, digikäitumine – tööl on meil kokkulepe, et kui meil on vaja tõsisemalt rääkida, siis lõuna ajal telefone ei puutu. See, kes esimesena telefoni haarab, maksab arve!  

Tekkis ka huvitavaid dilemmasid: kas nutiassistent Alexa kasutamine on ekraanivabal päeval lubatud? Parasjagu olid käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused ja ilma küsimuseta "Alexa, what are today's news from Soccer World Cup?“ ei saanud Dima jalgpallipisikut arvestades kuidagi...

Samas ajasime ka ise palli taga, jooksime, matkasime - liikusime tavalisest palju enam (esimesel päeval tuli kokku 27000, teisel 35000 sammu).  

Selge on see, et iga hetke ei saa kunstlike asendustegevusega sisustada, tuleb jätta ruumi, et laps saaks neid ise otsida.

Arutasime hiljuti abikaasaga, et kui laps ütleb “mul on igav”, siis ei pruugi see sugugi alati halb olla. Vahest järgneb just igavusele loovus? Esimesel proovipäeval, kui poeg hakkas nurisema “mul on igav, mul on väga igav”, otsustasime seda ignoreerida. Nagu poleks kuulnudki. Lõppes see sellega, et laps ise haaras raamatu ja hakkas lugema.  

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu pere ekraanivaba päev on rikastav väljakutse, mille nimel tasub pingutada. See võib nõuda eeltööd, enda harjumuste trotsimist ning lapse nurina väljakannatamist, teisisõnu: mägede ületamist. 

Oleg Shvaikovsky on PJK lapsevanem, kooli sihtasutuse juhatuse liige ning töötab tarkvaraettevõttes Nortal.